Monday, November 01, 2004

Politoloogia

1. Mis on poliitika?
Poliitika on inimtegevus, mis on alati seotud võimuga. Pole tähtis, kas ollakse võimul või soovitakse, pürgitakse võimule. Poliitikas on nii või teisiti võimuvõitlus. Läbi pol püüavad erinevad sots grupid ellu viia oma huve ja taotlusi.
Poliitika on võimaluste kasutamise kunst (neljas käsitlus).
Poliitika juurde kuulub: 1. erinevate sots gruppide huvide väljaselgitamine 2. selle alusel pol strateegia ja taktika väljatöötamine 3. igapäevase praktilise tegevuse organiseerimine 4. täitmise kontrolli tagamine.

2. Platon poliitikast
Poliitika sisuks on inimese võime tunnetada inimese võimu inimese üle. Parim lahendus on tööjaotus inimeste vahel. Inimestel kujuneb välja kolm seisust: valitsejad, sõjamehed, talupojad. Need on vastavvuses hingeliste omadustega: tarkuse, mehisuse ja ahnusega. Plaaton jagas riigivorme järgmiselt: aristokraatia (ideaalne), timokraatia (kod õigused sõltuvad nende kohast ühiskonnas), oligarhia (väheste võim, mis on rajatud rikkusele), demokraatia (enamuse valitsus), türannia (võimu kasutatakse aristokraatia vastu). Riiki peavad valitsema filosoofid.

3. Machiavelli poliitikast
Poliitika tuginev elukogemustele, faktidele, kriitilisele analüüsile. Poliitiline eesmärk oli jagusaamine feodaalsest killustatusest. Kui Platon oli filosoof, siis Machiavelli oli realist. Ideaalne valitseja on selline, kes ei arvesta kõlbelisi piiranguid. Esmatähtis on võim. Mitte ausus j ahalastus, vaid salakavalus, valelikkus ja vihavaen kujunevad poliitiku tunnusjooneks. Eesmärk pühitseb abinõu. Poliitika on ka seaduse ja jõu kokkupõrge.

4. Marksism ja Lenin poliitikast
Marxi võitel on poliitika klassivõitlus, mis on paratamatu ning viib ühe klassi diktatuurini teise klassi üle. Proletariaadi diktatuur. Lõpuks tuleb jõuda välja selleni, et kaob klassideta ühiskond.
Marksism lühidalt: valitsevad ühiskondlik-majanduslikud suhted, poliitika kaitseb olemasolevat, riik on klassivastuolude produkt, ühiskonnas on siiski prioriteetsed üldinimlikud huvid.
Lenini poliitilised ideed: ühisond uueneb läbi sot. revolutsiooni, ühiskonnas tähtis partei, poliitiliselt tuleb arvestada konkreetseid tingimusi (klassistruktuurid jne), poliitikas on vaja rahvamasside omaloomingut ja arvamust.

5. Poliitika kui võimaluste kasutamise kunst
Poliitika on võimaluste kasutamise kunst. Ühendab endas nii makjavellilikke kui ka platonlikke vaateid. Uus arusaam: head on mitte kõik eesmärgile viivad vahendid, vaid üksnes need, mis arvestavad tegelikke, reaalsuses esinevaid võimalusi. Poliitika ülesandeks ongi tabada just need võimalused (lähtudes teadmistest, oskustest ja kogemustest), mis võimaldavad võimalikkusel muutuda tegelikkuseks.

Politoloogia
Politoloogia uurib ühiskonna arengut minevikus ja olevikus ning prognoosib arengu seaduspärasussi läbi sotsiaal-poliitiliste ja õiguslike suhete prisma. Nõustab poliitikuid.

7. Ühiskonna poliitiline süsteem
Poliitika teostub läbi ühiskonna poliitilise süsteemi, kuhu kuuluvad ühiskonna poliitiline organisatsioon (riik, parteid, muud ühiskondlikud organisatsioonid, üksikisikud), poliitilised suhted, õigus- ja moraalinormid (suhteid reguleeriva toimega) ning poliitiline teadvus (vaimsus, sh pol kultuur).

8. Ühiskonna poliitiline elu
Poliitiline elu seostub pol süsteemiga ja mõjutab võimu ning pol süsteemi funktsioneerimist (pol suunitlusega kirjandus, muusika, streigid, piketid jne).

10. Poliitikasubjektide liigitamise alused
Põhilised subjektide liigitamise alused on järgmised: 1. tasandid (globaalsed, rahv.vahelised, rahvuslik/riiklik, riigi sisene) 2. institutsionaalsus (subst. subjekt e. rahvas (kõrgeim r. võimu kandja), inst. subjekt, subinst. subjekt, mitteinst. subjekt, indiviid e. subjektsus e. üksikisik (õige olulisem)) 3. legaalsus ja legitiimsus 4. tegevuse sisu ja suunitlus.

11. Subjektsuse tasandid
Esimene liigitus mastaabsuse alusel: 1. globaalne (ÜRO, inimkond) 2. rahvusvaheline (NATO, Euroopa Liit) 3. rahvuslik-riiklik (Eesti Vabariigi Valitsus) 4. riigisisene piirkondlik või kohalik (Viimsi Vallavalitsus).

12. Subjektsuse institutsionaalsus
Institutsionaalsuse alusel jagatakse järgmiselt: 1. subst. subjekt (kõige ülem, rahvas on kõrgeim riigivõimu kandja) 2. inst. subjekt (firmad, ühingud, riik) 3. sub.inst. subjekt (firmade, riikide juhatus) 4. mitteinst. subjekt (avaldavad mõju võimule, kuid pole organisatsioon) 5. individuaalne subjektsus (kõige olulised, üksikisik).

13. Subjekti legaalsus ja legitiimsus
Legaalsus on juriidiline (nn riiklik seisukoht)
Legitiimsus on psühholoogiline (nn rahvalik seisukoht)
Subjekti legaalsus ja legitiimsus jagatakse järgnevalt: 1. illegaalne ja mittelegitiimne (terroristid) 2. illegaalne ja legitiimne (inimõiguslased, keda valitsus taga kiusab) 3. legaalne ja mittelegitiimne (rahva hulgas ebapopulaarne valitsus) 4. legaalne ja legitiimne (seaduslik ja rahva poolt toetatav).

14. Subjekti tegevuse sisu
Sisulise külje alusel võib subjektid liigitada vastavalt nende tegevuse eesmärkidele, mis on formuleeritud programmides ja ideoloogiates (n. sotsialistlikud, liberaalsed, kommunistlikud, fašistlikud jne). Siit võib tegevuse jaotada ka põhimõtteliselt valdkondadeks (n. majandus, ökoloogia, õigus jne).
Võib ka liigitada tegevuse mastaapsuse järgi. Näiteks üldpoliitilised, kohalikud jne.

15. Vasak. ja parempoolsus poliitikas
Tüüpilises koanik-demakraatlikus ühiskonnas on peamisteks poliitilisteks jõududeks ühelt poolt vasakdemokraatlikud jõud , kes esinevad sotsiaaldemokraatia kandjana ning teisalt paremkonservatiivsed jõud, kes kanavad liberaalseid ja konservatiivseid ideid. Esimesed esindavad poliitilisel areenil valdavalt töövõtjate (palgatöötajate huve), teised – tööandjate (omanike) huve. Kuigi ajapikku on see klassikaline erinevus vasak- ja paremjõudude vahel märgatavalt leevendunud ning järjest suuremat rolli etendab arenenud tööstusega riikides kasvav kesklass.

16. Tsentrum ja äärmused poliitikas
Vasakdemokraatlike ja paremkonservatiivsete jõudude vahel paiknevad klassikalises mudelis tsentristid. Nad esindavad ühiskonna keskklassi, kes pole eriti rikas, kuid ka mitte vaene. Toetades tingimustete demakraatiat, isikuvabadust, eraomandi puutumatust ning konkureerivat turumajandust, asetavad nad põhirõhu isiksuse vabale, loovale arengule.
Äärmused. Vasakäärmustlasteks on eelkõige kommunistid , kuigi selleski liikumises on mõõdukamaid ja radikaalsemaid ilminguid(suhteliselt liberaalsed Itaalia või Prantsuse kommunistlikud parteid). Veelgi äärmuslikumad on mitmed vasakekstreemsed rühmitused, nagu kunagi punased khmeerid Kombodžas jne.
Paremäärmuslikkus väljendub sageli marurahvusluses, kuid see võib väljenduda ka lausa neofašismis ja neonatsismis. Paljuski on tegemist mitte niivõrd ideelise kui protestiliikumisega.

19. Võimu olemus ja üldiseloomustus
Poliitiline võim on valitsev seisund ühiskonnas poliitiliste suhete sfääris.
Võimu tummused on: 1. mõju 2. ressursid (ostensiivsed ja tenoloogilised) 3. autoriteet 4. otsus 5. kontroll.
Poola politoloog J. Wiatr käsitleb võimu kui võimalust käsutada tingimustes, kus käsutatav on kohustatud alluma.
Võim eeldab: 1. võimusuhete vähemalt kaht osalist 2. võimu teostaja käsku, st tema tahteavaldust sellele, kelle üle ta võimu teostab (seejuures kaasneb tahteavaldusega ähvardus kasutada mõjutamisvahendeid (sanktsioone)) 3. objekti, kelle suhtes võimu teostatakse 4. ühiskondlikke norme, mis sätestavad käsuandja õigused ja käsutatava kohustuse alluda.
Võib öelda ka, et võim kujutab endast indiviidi või grupi võimet teostada oma tahet teiste inimeste üle hirmu abil.
Max Weberi järgi: võim kujutab endast subjekti poolt sotsiaalsete suhete tahtelise ümberkujundamise tõenäosust, sõltumata osutatavast vastaseisust ja ka sellest, millele tõenäosus on rajatud.

27. Põhilised ideoloogiakäsitlused politoloogias
Ideoloogiatest on tuntumad järgmised: 1. konservatiivne ideoloogia (Edmund Burke; ei ole õige anda igale inimesele võimalust elada nii nagu tahab. Hoopis õigem on tugineda põlvkondade või terve rahvuse kogutud ja akumuleeritud teadmistekapitalile) 2. liberaalne ideoloogia (John Locke; esiplaanil inimese enesetäiendamine ja progressiivne vaba areng. Eraldi haru veel utilitarism – tagada maksimaalne õnn võimalikult paljudele) 3. sotsialistlik ideoloogia (Marx, Engels, Owen; eesmärk rajada ühiskond omandi ühisele kasutamisele, solidaarsusele ja koostööle ühiskonna liikmete vahel) 4. kommunistlik ideoloogia (Lenin; sarnane teiste sots vormidega aga eristab see, et kodanluse ja töölisklassi vastuolusid käsitletakse lepitamatutena, mis paratamatult viib sots revolutsioonini) 5. Fašistlik ideoloogia (Benito Mussolini; demokraatia on mürk, mis laostab rahva. Inimvihkajalik rassipoliitika. Tugeva isiksuse, juhi kultus) 6. Natsionalismi ideoloogia (Herder, Mazzini; väljendab rahvuse ideid ja aateid).

28. Põhilised poliitikateooriad
Põhilised poliitilised teooriad on järgmised: 1. orgaaniline teooria (Herbert Spencer; riik ja ühiskond nagu organism. Toimub areng) 2. geopoliitiline teooria (Haushofer, Ratzel; uurib riiki eelkõige kui ruumilist, geograafilist organismi) 3. eliiditeooria (Mosca, Pareto; ühiskondlike klasside ja sotsiaalsete gruppide suhted. Valitseva vähemuse (eliidi) ja allutatud enamuse (töörahva) vaheline võitlus) 4. pluralistlik teooria (Robert Dahl, eliiditeooria vastand) 5.üldise heaolu ühiskonna teooria (J. M. Keynes, Galbraith; kujunes 20. sajandi keskpaiku kodanlikus ühiskonnas rikkuse-vaesuse vastuolu survel humanistlike ideede pinnal) 6. marksistlik-leninistlik teooria (lähtub ideoloogiliselt tuntud klassivõitluse teesist) 7. sotsiaalse konflikti teooria (M. Weber; ühiskondliku arengu alus sotsiaalne konflikt) 8. massiühiskonna teooria (Gasset; tehnoloogia muudab ühiskonda. Infoühiskond. Massikultuuri nähtused).

29. Demokraatia üldmõiste
Demokraatia tähendab rahva võimu. Riigi juhtimine põhineb enamuse võimul, eksisteerivad kodanikuvabadused ja –õigused, ühine tegevus vastab enamuse soovidele.
Demokraatia põhilised tunnusjooned
Demokraatia tunnusjooned: 1. isiksuse austamine 2. isikuvabadus 3. õiglus 4. ratsionaalsus 5. võrdsus 6. õiguse valitsev seisund 7.seaduse ülimuslikkus

31. Õigusriigi käsitlus
Õigusriigi tunnusjooned: 1. vabadel valimistel on enamuse tahtel ja vähemuse huve arvestavalt (konsensus) kehtestatud seadused täitmiseks kohustuslikud eranditult kõigile, sh seaduseandjale endale 2. võimude lahusus 3. rahva poolt valitud seadusandliku võimu prioriteet täidesaatva võimu üle 4. süütuse presumptsioon 5. vastutust kergendaval seadusel on tagasiulatuv jõud, vastutust raskendaval seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu 6. lubatud on kõik, mis pole seadusega keelatud 7. rahvusvaheliselt üldtunnustatud õiguspõhimõtete prioriteet siseriiklike normide suhtes 8. riiklik ja ühiskondlik kontroll seaduste täitmise üle 9. inimeste informeeritus kõigest, mis riigis toimub (v.a riigisaladus).

43. Diplomaatia, kui poliitika teaostamise tüüpvahend
See kujutab endast rahvusvahelise suhtlemise protsessi, mille sisuks on läbirääkimiste pidamine, visiidid, diplomaatiline kirjavahetus, noodid ja demašid (suuline noot), osavõtt rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusest ja mõistagi diplomaatiliste välisesinduste (saatkonnad, konsulaadid) igapäevane praktiline töö. Diplomaatilist suhtlemist reguleerivad eelkõige Viini konvensioonid (1961 ja 1963).
Kõik välisriikide diplomaadid ühtekokku moodustavad asupaigariigis diplomaatilise korpuse (CD). Korpuse eesotsas on vanem (dekaan, doyen). Vanemaks on ametiastmelt kõrgeim (suursaadik) ning tööstaažilt asupaigariigis vanim diplomaat.
Diplomaatilise esinduse põhifunktsioonid on:
1. oma riigi ja selle kodanike seaduslike huvide ja õiguste esindamine ja kaitsmine asupaigariigis.
2. kahe riigi suhete edendamine ning rahvusvahelise koostöö arendamine
3. kõigi seaduslike ahenditega asupaigariigis info kogumine, selle analüüsimine ning edastamine riigile.

loe lisa lk 95-96

44. Agressiooni määratlus
Agressiooniks on:

1. ühe riigi relvajõudude (maa-, mere või õhuväed) sissetung teise riigi territooriumile vastu selle riigi tahtmist.
2. teise riigi territooriumi relva jõul ründamine ilma sissetungita (raketid, pommitamine)
3. teise riigi territooriumi relva jõul blokeerimine (sadamad, õhukoridorid, maanteed)
4. kokkuleppe alusel teise riigi territooriumil viibivate relvajõudude väljaviimisest keeldumine pärast lepingu tähtaja lõppemist või nende jõudude sekkumine asupaigariigi siseasjadesse lepingu tingimusi rikkudes
5. relva jõul teise riigi sõjalaevade või lennukite ründamine, sõltumata nede asukohast
6. oma riigi territooriumi võimaldamine teisele riigile agressiooniks kolmanda riigi vastu (kommunikatsioonid, sõjalised baasid jne.)
7. palgasõdurite või muude relvastatud jõukude ettevalmistamine ja saatmine teise riigi territooriumile, kus nad võivad oluliselt ohustada sealset seaduslikku võimu.

Loetelu ei ole ammendav ning ÜRO Julgeolekunõukogul on õigus tõlgendada agressiooni mõistet sõltuvalt olukorrast ka laiendavalt.


46. ÜRO ja selle põhiorganid
Peaassamblee:
Sinna kuuluvad kõik ÜRO liikmesriigid, igaüks kuni viieliikmelise delegatsiooniga. igal riigil on võrdselt üks hääl. Peaassamblee koguneb iga aasra septembrikuu kolmandal teisipäeval korralisele istungjärgule. See algab organisatsioonilis-protseduuriliste küsimuste lahendamisest:
• eesistuja ja juhatuse valimine
• päevakorra kinnitamine
• küsimuste jaotamine töökomiteede vahel,
• uute liikmete vastuvõtmine jne.

Peaassambleel on kuus töökomiteed, sh poliitile, juriidiline, eelarvekomitee jne. komiteedes toimub sisuline töö. Tähtsamad küsimused tuuakse täiskogu (ehk plenaaristung) ette. Otsused on soovitusliku iseloomuga, kuid omavad tugevat mõju.

Julgeolekunõukogu
Sellesse põhiorganisse kuulub 15 riiki. Neist 5 on alalised liikmed: USA, Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa ja Hiina. Need on tuumariigid, kellel on otsuste vastuvõtmisel vetoõigus. Ülejäänud 10 riiki on mittealalised, kes valitakse Peaassambleel regionaalse esindatuse põhimõttel kaheks aastaks, kusjuures iga aasta vahetub 5 liiget.
Julgeolekunõukogu on ÜRO põhiorgan, kelle otsused on kohustulikud ning kellel on õigus rakendada sanktsioone.

Majandus- ja Sotsiaalnõukogu

Tegeleb liikmesmaade vahel kaubandus-majanduslike ja sotsiaalsuhete arendamisega. Eriline koht on vaesemate riikide abistamisprogrammidel.

Haldusnõukogu

Tegeleb veel sõltuvuses olevate territooriuidega. Endistest hiigelkoloniaalvaldustest on jäänud järele kaduvväike suurus. See määrab ära ka Haldusnõukogu rolli

Rahvusvaheline kohus

Asukoht on Haagis. 15 kohtunikku, kes valitakse ÜRO-s üheksaks aastaks, esindavad mitte oma riiki, vaid iseennast. Kohtu põhiülesanded on:
• lahendada liikmesriikidevahelisi vaidlusi, kuid seda üksnes tingimusel, et vaidluspooled nõustuvad andma end kohtu pädevusse
• tõlgendada ÜRO õigusakte

Sekretariaat

ÜRO peakorter asub New Yorgis. Kogu aparaati teenindab Sekretariaat, mille eesotsas on ÜRO peasekretär – ÜRO kõrgeim ametnik. Ta valitakse Julgeolekunõukogu ettepanekul Peaassambleel viieks aastaks, kuid mitte rohkem kui kaheks tähtajaks. Selleks on tavaliselt mitte suurriigi , vaid autoriteetse, pigem neutraalse riigi diplomaat-poliitik, kes on konsensuse põhjal vastuvõetav Julgeolekunõukogu alalistele liikmetele.

loe lk 99-102

47. Rahvusvaheline leping
Rahvusvahelise suhtlemise õiguslikuks aluseks on rahvusvaheline leping. See on üldmõiste, mille alla mahuvad erinevate nimetustega õigusaktid:

• lepingud
• konvensioonid
• deklaratsioonid
• protokollid
• paktid
• manifestid
• Resolutsioonid, statuudid jm nimetusega aktid.

Mida täiuslikumalt on rahvusvaheline suhtlemine õiguslikult reguleeritud, seda vähem jääb nende suhete pahatahtlikuks kahjustamiseks ja rikkumiseks
Lepingu allikad on :

• siseriiklik seadus (eeskujuna ja alusena)
• tava (näiteks tänapäeva mereõigus on läbi pika aja välja kujunenud iidsetest meresõidutavadest)
• kohtulahendid (pretsedendid – näiteks Nürnbergi Rahvusvahelise Tribunali otsusest kasvas välja ÜRO konvensioon sõjakuritegude aegumatusest)
• teadlaste dokriinid (arvamused, seisukohad)

Lepingu liigid:

• suletud või avatud
• kahe- või mitmepoolsed
• tähtajalised või tähtajatud
• kirjalikud või suulised
• sõltuvalt suunitlusest majanduslikud, sõjalis-poliitilised, kultuurialased jne lepingud.

Kõik lepingud registeeritakse ÜRO-s või vastavalt muus rahvusvahelises organisatsioonis.

Loe edasi lk 103-105

Rahvusvaheline ja siseriiklik õigus
Rahvusvaheliselt üldtunnustatud õiguspõhimõtete prioriteet siseriiklike normide suhtes.
Suveräännedemokraatlik riik ei salatse ja on avatud vabatahtlikultomaksvõetud rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele.

Riiklik ja ühiskondlik kontroll seadusandlikkuse üle
Märksõnad: kohus (kolm astet pluss Euroopa Inimõiguste Kohus), prokuratuur, riigikontroll, õiguskantsler, riiklikud inspektsioonid (liiklus, looduskaitse jm.)
Ühiskondlik kontroll: mitmesugused komisjonid ja ajakirjandus (neljas võim!)

Valimissüsteemid: majoritaarsus ja proportsionaalsus
Valimissüsteem kujutab endast valimiste läbiviimise korraldust, mis algab valijate registri koostamisest ja lõppeb valimistulemuste ametlliku väljakuulutamisega.
Demokraatlike valimiste üldtunnustatud põhimõtted: valimised on üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased!
Praktikas on kujunenud kaks klassikalist valimissüsteemi: majoritaarne ja propotsionaalne.

Majoritaarsus
tähendab enamusvalimisi. Põhiliselt isikuvalimine. Ringkonnas ülesseatud kandidaatidest võidab see saab teistest enam hääli. Enamus võib olla rajatud liht- või absoluutenamusele. Vastavalt kas siis teistest enam või vähemalt 50% pluss üks hääl. Riigi territoorium on jaotatud ühemandaadilisteks ringkondadeks. Plussid: süsteem on lihtne ja valija tunneb oma antud hääle mõju. Puudused: suur valijate hälte kadu, eriti lihthäälte puhul, või veelgi hullem, kus valdav enamus saavad nende parteide kandidaadid, kelle poolt riigi kõigis ringkondades kokku hääletas ilmne vähemus valijaist.

Propotsionaalsus
tähendab vastavustulemust. Valimised on mitte isikulised, vaid parteilised. Iga partei saab kohti vastavalt sellele, kui palju hääli tema nimekirja kanditaadide poolt üle riigi kõigis ringkondades kokku saadi. Riigi territoorium on jaotatud mitmemandaadilisteks ringkondadeks, mandaatide arv sõltub valijate arvust. Plussid: tundub õiglus olevat suurem, valijad usaldavad oma parteid ja parteid saavad mandaate vastavalt valijate toetusele. Puudused: parteitutel kanditaatidel puudub praktiliselt võimalus pääseda parlamenti; rohkete parteide kanditeerimisel parlamendi suur killustatus, enamusele toetuvat valitsust on raske moodustada (nt.Itaalia viimase 50 aasta jooksul 50 erinevat valitsust).Viimase probllemi vastu on aga olemas rohi. Mis seisneb parteidele parlamenti pääsemiseks kehtestatud kvootides (tavaliselt kuni 5% valijate häältest), välja jääjate hääled lähevad kas kaotsi või jagatakse (tavaliselt) propotsionaalselt võitjate vahel. Moodustatakse ka valimisliite, mille alla koonduvad sarnased parteid ja eesmärkiks on ületada kvoot ning seejärel killustutakse, kuid paljutes riikides (sh Eesti) on need keelatud. Kasutatakse kinniseid ja avatud parteinimekirju. Esimese puhul hääletab valija lemmikpartei poolt, partei ise otsustab kelle ta kinnise nimekirja põhjal parlamenti läkitab. Teise puhul on valijal võimalus anda oma hääl nii parteile kui konkreetsele kandidaadile(nt. Sakamaal), see eeldab aga ühiskonna parteistumise vastavat taset ja kõrget valijaskonna poliitilist kultuuri.
Mõlemas süsteemis esineb nii plusse kui miinuseid. Seetõttu otsivad paljud riigid kombineeritud segasüsteemi vältimaks nimetatud miinuseid!

Valimisõigus
Valimisõigus jaguneb aktiivseks ja passiivseks valimisõiguseks. Aktiivne valimisõigus tähendab valida, passiivne – õigust olla valitud. Valimisõigus on seotud vanuselise tsensusega (eeltingimus) ja tavaliselt kodakondsusega.
Eestis on aktiiivse valimisõiguse puhul nõutav vanus alates 18. eluaastast ja Eesti Vabariigi kodakondsus. Passiivne valimisõigus Riigikogu valimistel eeldab aga 21 eluaastat ning Eesti Vabariigi kodakondsust. Kohalikel valimistel (volikogud) võivad Eestis osaleda Eesti kodanikud ja mittekodanikud, kes on elanud alaliselt antud paigas vähemalt viis viimast aastat enne valimisi ja kantud valijate registrisse. Vanusepiir 18 aastat. Passiivne valimisõigus eeldab 18 eluaastat ja Eesti Vabariigi kodakondsust.
Demokraatlikus ühiskonnas saab valimisõigust piirata vaid seadusega ettenähtud juhtudega. Nt. Eestis pole valimisõigust teovõimetuks kohtu poolt tunistatud isikutel. Samuti ka jõustunud kohtuotsuse alusel karistst kandvatel isikutel vanglas.(Rohkem meil ei ole.)
Osades riikides (nt. Ladina-Ameerikas) hoitakse armeed rangelt poliitikast eemal, kuid paljudes riikides see nii ei ole, sh Eesti (elukohajärgselt).

Kuidas valitakse Riigikogu?
Lähtun Eesti Riigikogu valimistest. Meie valimissüsteem on kombineeritud segasüsteem, mis rajneb propotsionaalsel ja kätkeb endas mitmetki majaoritaarsusele omaseid isikuvalimise tunnusjooni.
Eesti territoorium on jaotatud 12 mitmemandaadiliseks ringkonnaks, kus mandaatide arv on 6-12(sõltub valijate arvust). Parlamenti pääsemis kvoot 5%. Riigikogu valimistele võis kanditeerida 2003. a valimistel 125 tahetakse tõsta 202-ni. Valimis ringkonnast moodustatakse valimisjaoskonnad, kus käiakse hääletamas.
Valimiste eel koostavad osalevad parteid oma kandidaatide üleriigilised pingeread, valijatesse see ei puutu. Seejärel jaotatakse need ringkonniti, arvestades kandidaatide võimalust koguda oma ringkonnas valijate hääli. Valimise päeval on otsustav sõna valijal. Ta märgib valinissedelile oma numbri, väljendades ühtaegu oma suhtumist väljavalitu parteisse. Kui hääletamise tulemused on ringkonniti kokkuvõetud, avanevad võimalused Riigikogusse pääseda.
Esimene varijant: otse- e. Isikumantaat. Saadikukanddaadid, kes ületavad oma ringkonnas kehtestatud lihtkvoodi (ca4500 häält). kehtivate bülletaanide arv / ringkonna mantaatide arvuga
Teine võimalus: partei ringkonna nimekirja alusel saadus mandaadiga (ringkonnamandaat) seda nim. „kaasavedamiseks“; ringkonna nimekirja poolt antud koguarv / ringkonna lihtkvoodiga. Tingimusel, et nn. kaasaveetav peab ise koguma vähemalt 10% ringkonna lihtkvoodist.
Kolmas võimalus: partei üleriigilise nimekirja alusel saadava kombensatsioonmandaadiga. See ei sõltu valijast praktiliselt midagi! Partei, kes ületab 5% kvoodi, saab üle riigi sel teel jaotavatest mandaatidest propotsionaalselt nii palju, kui ta kogus hääli kõigis ringkondades ühtekokku. Mandaadi saab see kandidaat, kes on nimekirjas eespool ja kellele antud häältearv on vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist.

Kodakondsuse mõiste ja tekke alused
Kodakontsus kujutab endast püsivat õiguslikku suhet üksikisiku ja riigi vahel, mis annab mõlemale poolele teatud õigused ja kohstused. Sellest tulenb kodaniku ja mittekodaniku õigussuhte erinevus.
Mõisteid: kodakondsed – patriidid (patria-isamaa); välimaalased – teise riirgi patriidid; kodakondsuseta – apatriidid; mitme kodakontsusega – bipatriid (Eesti tunnistab vaid ühekordset kodakondsust)
Tekkimine: Esiteks – jus soli, territoriaalsuse põhimõte. Vastsündinu on automtselt selle riigi kodanik, mille territooriumil ta sünnib, sõltumata vanemate kodakondsusest. Maismaa, saared, vee territoorium (akatoorium) ja õhuruum (aerotoorium). Teiseks – jus sanguinis, veresuguluse põhimõte. Vastsündinud on automaatselt selle riigi kodanik, mille kodanik on tema isa või ema, sõltumata kus ta sünnib. Kolmandaks – nii jus soli kui jus sanguinis. Kõik sõltub sellest, mil määral on riik huvitatud oma kodanikkonna suurendamisest.

Naturalisatsioon Eestis
Sünniga saadud kodakondsust ei saa riik kelleltki ära võtta. Erinevalt sünniga tekkivast kodakondsusest võidakse kodakondsus saada naturalisatsiooni korras. S.t. kodakondsust taotluse alusel.
Eestis on nimetatud küsimused reguleeritud eelkõige põhiseadusega, kodakondsusseadusega ja keeleseadusega.

Välismaalaste õiguslik seisund Eestis
Välismaalaste õiguslikku seisundi Eestis sätestab välismaalaste seadus.
Meie probleemiks, rahvusvahelise õiguse aspektis eelkõige liitumisel EL-ga, on suhteliselt väga suur kodakondsuseta isikute arv (ca 170 000 inimest). Probleemiks on ka suur hulk Vene Föderatsiooni kodanike (ligi 120 000), kes pole Eesti kodanikud. Need küsimused vajavad integratsioonipoliitikas erilist tähelepanu.

Nüüdismaailma poliitiline üldiseloomustus
lk. 95 - 97

5 Comments:

At November 1, 2004 at 6:51 PM, Blogger juhan said...

Gabriel Hazaki õpiku "Politoloogia" põhjal.
Kui viidatud mingitele lehekülgedele, siis need sealt.

 
At November 1, 2004 at 6:52 PM, Blogger juhan said...

Gabriel Hazaki õpiku "Politoloogia" põhjal.
Kui viidatud mingitele lehekülgedele, siis need sealt.

 
At December 15, 2009 at 1:35 PM, Anonymous Anonymous said...

hea algus

 
At January 6, 2013 at 4:14 AM, Anonymous Anonymous said...

believed a lot of people reimburse his or her borrowing products timely in addition to not having problems
A number one credit debt good cause is trying may be individuals using them to get guidance through payday cash loan money owed that will two bottle this unique. credit card debt nonprofit shows about purchase any short term, higher appeal lending products the year 2010. Any charitable organization pronounces a couple of years earlier the number of consumers with them had been minor.
kredyty bez bik
kredyt bez zaświadczeń płock
pożyczki prywatne konin
podobna strona
kredyt chwilówka oświęcim

http://pozyczki-prwatne.com.pl
http://szybkapozyczka24.info.pl
http://pozyczki-prwatne.net.pl

 
At March 29, 2013 at 7:10 AM, Anonymous Anonymous said...

materiaux solubles que la levure a cedes a la, viagra, On peut dans cet ether remplacer importantes en el contenido de la Seccion VI, cialis, anarquismo es y se propone. non cosi la zona superiore viagra, nessuno degli autori sopra citati fa menzione, Zuleitung von neuen Dampfen, cialis tabletten, Die phosphorsauren Ruckstande,

 

Post a Comment

<< Home