Monday, November 22, 2004

Globaalne / regionaalne kihistumine

Globaalne ja regionaalne kihistumine

• Linn-maa
• Tallinn-Eesti
• Globaallinnad - perifeersed linnad
• Lääne riigid - Lõuna riigid


Eesmärgid

• Tutvustan teaduslikke käsitlusi
• Esitan seejärel diskussiooniks väited
(diskussiooni küsimused kujunevad välja hiljem vastavalt reaktsioonile)



Globaalne kihistumine

Esmasel vaatlusel võib märgata, et regionaalne ja globaalne kihistumine on alati eksisteerinud.

Küsimus miks ühed riigid (ühiskonnad) on rikkad ja teised vaesed, vaevab uurijaid juba üle saja aasta. Eristatakse mitmeid teooriaid:

• Alguses vastati sellele küsimusele rassistliku otsekohesusega, väites, et valge inimene kui evolutsiooni ülim saavutus ongi mäekõrguselt üle teistest inimrassidest.
• Marksistlikud uurijad süüdistasid mahajäänuks nimetatud maailma (arenguriigid, Kolmas Maailm) probleemides koloniaalriikide rõhumist, mis summutas alistatud ühiskondade algatusvõime.
• Riikide „arenguhäireid“ seletati erinevate kultuuride ja religioonide väga erinevate väärtushinnangutega.
• Näiteid „Majanduspoliitika“ õpikust. Fukuyama Hansapanga konverentsi näide.
• Maailmajagude arengutaseme otsustav lahknemine langeb aega 13 000 – 5 000 e.m.a. Mõnedes kohtades mindi üle põlluharimisele ja loomade kodustamisele, sellal kui teistes kohtades seda ei tehtud.

Selle käsitluse järgi sõltub globaalse kihistumise aste riigi konkurentsivõimest. Riigi konkurentsivõimet iseloomustavad neli tegurit: geograafiline asend, loodusvarad, geopoliitiline olukord, majanduspoliitika.

(Kaarel Kilvits, „Majanduspoliitika“)

Regionaalne kihistumine

Siirdeperioodi jooksul kogu Eesti territooriumit hõlmava majandusliku restruktureerimise käigus on eristunud rohkem ja vähem edukad piirkonnad. See kajastub esmajoones hulgas elanikkonna sissetulekute ja tööpuuduse tasemete erinevuses, mis on ühed olulisemad regionaalarengut iseloomustavad näitajad.

Maakondadest on edukamad Harjumaa, Pärnumaa ja Tartumaa, kus tugeva keskuse areng võimaldab pakkuda täiendavaid võimalusi ka tagamaa elanikele ning ettevõtlusele. Rida monofunktsionaalseid tööstusasulaid üle Eesti ja mitmed Ida-Virumaa tööstuskeskused on sattunud aga ümberstruktureerimisraskustesse. Maha on jäämas maakonnad, mille põllumajandussektor on tugevalt kokku tõmbunud ning kus pole suudetud piisavalt luua alternatiivseid töökohti ei keskustes ega maal. Ühtaegu madalate sissetulekute ja kõrge tööpuuduse taseme poolest on ebasoodsaimas olukorras Kagu-Eesti maakonnad (Võru-, Valga- ja Põlvamaa) ning Jõgevamaa


Eelistused regionaalpoliitika põhiprintsiibi osas

Regionaalpoliitika üldiseks eesmärgiks on erinevates piirkondades elavatele inimestele võimalikult võrdsete võimaluste loomine. Arvestades Eesti suhtelist väiksust, võib tööhõivealase regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks rakendada kaht erinevat strateegiat:

• Esiteks, erinevate soodustustuste kaudu ettevõtlust elavdades ja uusi töökohti juurde luues toetada erinevate piirkondade arengut ja ühtlustada elatustaset riigis (nn paiksuse põhimõtte).
• Teiseks alternatiiviks on lihtsustada inimeste liikumist (suurendada mobiilsust), luues paremad võimalused ümberkolimiseks (eluasemetoetused) või pendelrändeks näiteks (ühis)transpordi arendamise kaudu (nn paindlikkuse põhimõte).

• Lähtudes Eesti Regionaalarengu strateegiast, võib Eesti ametliku regionaalpoliitika sihiks pidada kahe mudeli kombinatsiooni: vabariigi tasandil on poliitika eesmärgiks soodustada paiksuse printsiipi, tasakaalustades elu- ja töövõimaluste taset maakondades (vastukaaluks Tallinnale); maakondadesiseselt aga loodetakse mobiilsuse suurenemist (visiooniks töö- ja teenuste koondumine maakonnakeskustesse, maaelanike pendelränne, kaugtöö).


Toetav statistika

Võrreldes 2000. aastaga vähenes Eestis leibkonnaliikme kohta saadud netosissetuleku erinevus maakonniti (2000. aastal kõikus netosissetulek leibkonnaliikme kohta 2831 kroonist Harjumaal 1415 kroonini Põlva maakonnas). 2001. aastal saadi suurimat netosissetulekut kuus leibkonnaliikme kohta Tallinnas - 2750 krooni, mis ületas Eesti keskmist 20%. Kõige väiksem oli netosissetulek Valga maakonnas - 1589 krooni, hõlmates Tallinnas elava leibkonna liikme netosissetulekust 58% ja Eesti keskmisest 69%. Valgale järgnesid Põlva (1602 krooni) ja Jõgeva maakond (1678 krooni). Toidu-ja eluasemekulutuste s.o sundkulutuste osatähtsus väljaminekutes kõikus 43%-st 56%-ni olles suurim Ida-Viru maakonnas ja väikseim Tallinnas (vt joonis 1).

Kõrge tööpuuduse tase ja sellega kaasnevad probleemid on hetkel üheks tõsisemaks sotsiaalmajanduslikuks kitsaskohaks Eesti ühiskonnas. Töötuse määrad erinevad maakondade lõikes kaks kuni kolm korda (2001. aastal 7,8% Hiiu maakonnas 20,5%-ni Jõgevamaal). Nii Eesti Tööjõu-uuringute (ETU) kui registreeritud statistika andmetel on juba aastaid olnud tööpuudus kõige suurem Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis.

(http://www.riigikogu.ee/msi_arhiiv/uurimused/P86_6974#P86_6974)


Käesolevas uuringus on võimalik vaadelda elanike eelistusi põhimõtete osas, mis peaks olema Eesti regionaalpoliitika aluseks:

A. Riik peab soodustama inimeste liikumist ning paindlikkust töö- ja elukoha valikul
B. Riik peab soodustama inimeste paiksust ja toetama erinevate piirkondade arengut

Kuigi Eesti Regionaalarengu Strateegiat ei ole võimalik üheselt liigitada kumbagi printsiipi järgivaks, peegeldavad ka üldprintsiipidele antud hinnangud inimeste suhtumist praeguse regionaalpoliitika edukusse.

60% vastajatest pooldab nendest kahest valikust nn paiksuse-printsiipi, eelistades riigipoolset toetust erinevate piirkondade arenguks. Maaelanike hulgas on poolehoid sellele põhimõttele veelgi suurem. Paindlikkuse printsiipi pooldab rohkem kui 24% küsitletutest. Keskmisest rohkem toetavad viimast mitte-eestlased, nooremad vanuserühmad, märkimisväärselt vähem aga Lõuna- ja Lääne-Eesti (saarte) elanikud. Haridus- ja hõivegruppide vahel märkimisväärseid erinevusi polnud, mis võimaldab oletada, et eelistuste taga ei ole niivõrd hinnang oma sotsiaalmajanduslikule olukorrale, kui muud tegurid. Kahjuks ei ole vastajatelt küsitud nende enda valmidust parema töö saamiseks elukohta vahetada - vastavate uuringute tulemused Euroopa riikides on näidanud selles küsimuses väga suuri erinevusi riikide ja kultuuride vahel.29 Näiteks küsiti 2001/2 Eurobaromeetri avaliku arvamuse uurimuses inimestelt, kas nad eelistavad jääda töötuna oma koduregiooni või koliksid töö leidmise eesmärgil mujale. Kui rohkem kui pooled itaallased eelistaksid sellisel juhul kolimist, on Suurbritannia elanikest selleks valmis vaid 9%.
Kui peaaegu kaks kolmandikku inimestest eelistaksid paiksuse toetamist inimeste suurema paindlikkuse asemel, arvab vaid 13% vastajatest, et riiklik regionaalpoliitika seda printsiipi täna ka järgib. Küsitletute enamik peab poliitika aluseks inimeste elu- ja töökoha vahetamise soodustamist. Suurt vastuolu arvatava tegelikkuse ning soovitava vahel võib käsitleda ka negatiivse hinnangu andmisega tänase regionaalpoliitikale. Seda oletust toetab ka fakt, et inimeste hulgas, kes põhimõttena pooldavad paindlikkuse printsiipi, on teistest enam pakutud tegelikkuses toimivana paiksuse printsiipi.

Et ametlikus Eesti regionaalpoliitika strateegias on olulised mõlemad komponendid, võib järeldada, et tegelikkuses ei ole Eesti regionaalstrateegilise visiooni elluviimiseks rakendatavad meetmed elanikkonna jaoks nähtavad. Seda kinnitab ka asjaolu, et enam kui 40% vastajatest (sh ka maaelanike hulgast) ei suuda Eesti riigi tänast regionaalpoliitikat nende põhimõtete alusel paigutada.
Inimeste hulgas, kes kindlasti pooldavad regionaalpoliitilise printsiibina paiksust ning regioonide võrdset arendamist, on ka suhtumine maaelu riigipoolsesse toetamisse märgatavamalt soosivam.


(http://www.riigikogu.ee/msi_arhiiv/uurimused/P86_6974#P86_6974)

Tuesday, November 16, 2004

The Next Warren Buffett?

A rising star? Eddie Lampert might just be the next Warren Buffett.
Read this article and start thinking, is it worth putting money into Lamperts businesses.

The Next Warren Buffett?

Saturday, November 13, 2004

Arvi Parbo

THE grand old knight of Australian mining was born in 1926 and graduated
with honours from Adelaide University. Born in Estonia, he
is one of Australia's most famous and successful immigrants.

An admired businessman, Sir Arvi is listed in Who's Who as a director
of Sara Lee Corporation from 1991, chairman of BHP between 1989
and 1992, chairman of Alcoa Australia since 1978 and a director
of Aluminium Co America since 1980. He had a long association with
Western Mining, which he joined in 1956. He was present when
the world's largest multi-mineral lode was discovered in South Australia.

He is credited with turning the company into a multibillion-dollar
success and was managing director from 1971 to 1986 and chairman
from 1974 until Hugh Morgan took full executive control in 1990.

Prime Minister John Howard has described Sir Arvi as an exemplar of
Australian post-war achievement.

Sir Arvi has received numerous awards for his lifetime dedication
to mining.

Copyright 2002 / The Australian

Wednesday, November 03, 2004

Chuck Palahniuk - The Ghost Who Came to Say He Was Sorry

When novelist Chuck Palahniuk invited friends to a haunted-house party, he was more prepared to snicker than hide behind the sofa. But his murdered father had other ideas.

A friend of mine lives in a "haunted" house. It's a nice, white farmhouse in the country, surrounded with gardens, and every few weeks he'll call in the middle of the night to say, "Someone is screaming in the basement. I'm going down with my gun, and if I don't call you back in five minutes, send the police!"
It's all very dramatic, but it's the kind of complaint that smells like a boast. It's the psychic equivalent of saying, "My diamond ring is so very heavy." Or, "I wish I could wear this thong bikini without everyone lusting after me."
My friend refers to his ghost as "the Lady," and he complains about not getting any sleep because the Lady was up all night, rattling pictures on the walls and resetting the clocks and thumping around the living room. This is a practical man who's never believed in ghosts. I'll call him Patrick. Until he moved out to this farm, Patrick was like me: stable, practical, reasonable.
Now I think he's full of it.
To prove this, I asked him to let me house-sit his farm while he was away on vacation. I needed the isolation and quiet to write, I told him. I promised to water the plants, and he went off and left me there for two weeks. Then I threw a little party.
This man, he's not my only deluded friend. Another friend -- I'll call her Brenda -- says she can see the future. Over dinner, she'll ruin your best story by suddenly drawing a huge gasp, covering her mouth with her hand, and rearing back in her chair with a look of wide-eyed terror on her face. When you ask what's wrong, she'll say, "Oh. . . nothing, really." Then close her eyes and try to shake the terrible vision from her mind.
When you persist, she'll take your hand in hers and beg you, "Please, please. Just stay away from automobiles for the next six years."
For the next six years!
Brenda and Patrick, they're odd but they're my friends, always hungry for attention. "My ghost is too loud. . ." "I hate being able to see the future. . ."
For my little house party, I planned to invite Brenda and her psychic friends out to the haunted farmhouse. I planned to invite another group of stupid, ordinary friends who aren't troubled with any special extrasensory gifts. We'd drink red wine and watch the mediums flit around, lapsing into trances, channeling spirits, doing their automatic writing, levitating tables, while we laughed politely behind our hands.
So a dozen people arrived at the farmhouse. And Brenda brought two women I'd never met, Bonnie and Molly, both of them already swooning from the ghost energy they felt there. Okay, all my friends were swaying a little. But for the sane ones, it was the red wine. We all sat around the dining-room table, a couple of lighted candles in the center, and the psychics went to work.
First, they turned to my friend Ina. Ina's German and sensible. Her idea of expressing emotion is to light another cigarette. These mediums, Bonnie and Molly, they'd never met Ina before, but they took turns telling her how a woman's spirit was beside her. The woman was named Margaret and was showering Ina with tiny blue flowers. Forget-me-nots, they said. And suddenly, Ina put down her cigarette and started crying.
Ina's mother had died of cancer several years earlier. Her mother's name was Margaret, and every year Ina sprinkled forget-me-not seeds on her grave because they'd been her mother's favorite flower. Ina and I have been friends for 20 years, and these are details even I didn't know. Ina never talks about her dead mother, and now she's weeping and asking for more red wine.
Having reduced my friend to a mess, Bonnie and Molly turned to me.
They said a man was near me, standing just over my shoulder. He was, they both agreed, my murdered father.
Oh, please. My father. Here, let's just take a little break from the nonsense.
Anyone could know the details of my father's death. The strange, ironic circle. When he was 3 years old, his own father had shot his mother, then stalked my father around the house, trying to shoot him. My dad's first memories are of hiding under a bed, hearing his father call, and seeing his heavy boots walk past, the smoking barrel of the rifle hanging near the floor. While he hid, his father eventually shot himself. Then, my dad spent his life running from the scene. My siblings also say he spent his life trying to find his mother by marrying woman after woman. Always divorcing and remarrying. He'd been divorced from my mother for 20 years when he saw a personal ad in the newspaper. He started dating the author of the ad, not knowing she had a violent ex-husband. Coming home from their third date, the ex-husband shot them both in the woman's house. That was in April 1999.
Really, these details have been published everywhere. The whole mess has gone to trial, and the murderer is sentenced to death. Bonnie and Molly needed no gifts to know any of this.
But still they persisted. They said my father was very sorry for something he'd done to me when I was 4 years old. He knew it was cruel, but it was the only way he could think to teach me a lesson. Bonnie and Molly, they held hands and said they saw me as a small boy, kneeling beside a chopping block. My father was standing over me, holding something wooden.
"It's a stick," they said, then said, "No it's not. It's an ax. . ."
The rest of my friends were quiet; Ina's weeping had effectively silenced their giggling.
Bonnie and Molly said, "You're 4 years old, and you're deciding something very important. It's something that will shape the rest of your life. . ."
They described my father sharpening his ax and said, "You're about to be. . ." they paused, "dismembered?"
I pour another glass of wine and drink it. I pour another. I tell Bonnie and Molly, our guides to the ghost world, please tell me more. I smirk and say, "No, really, this is fascinating."
Then they say, "Your father is very happy now. He's happier now than he ever was in his life on earth."
Oh, isn't this always the case. A little scrap of comfort for the bereaved. Bonnie and Molly are just the same sort who have preyed on grieving people throughout history. At best, they're misguided, deluded fools. At worst, manipulative monsters.
What I don't tell them is, when I was 4 years old I slipped a metal washer around my finger. It was too tight to remove, and I waited until my finger was swollen and purple before I asked my father for help. We'd always been told not to put rubber bands or anything tight around our fingers or we'd get gangrene and those bits would rot and fall off. My dad said we'd have to cut the finger off, and spent the afternoon washing my hand and sharpening the ax. The whole time, he also lectured me about taking responsibility for my own actions. He said that if I was going to do stupid things, I should be ready to pay the price.
That whole afternoon, I listened. There was no drama, no tears or panic. In my 4-year-old mind, my father was doing me a favor. It would hurt, chopping off my fat, purple finger, but it would be better than the weeks of letting it rot.
I knelt beside the chopping block, where I'd seen so many chickens meet a similar fate, and put out my hand. If anything, I was wildly grateful for my father's help, and resolved never to blame other people for stupid things I'd done.
My father swung the ax, and of course he missed. We went inside, and he used soap and water to remove the washer.
It's a story I'd almost forgotten. Almost forgotten, because I'd never told it to anyone. Because I knew other people wouldn't understand the lesson. All they'd see was my father's actions, and then label it cruelty. For 36 years it has been my secret. And my father's. And now these silly women, Bonnie and Molly, are telling it to me and all my drunken friends.
No way was I going to give them any satisfaction. While Ina sobbed, I drank more wine. I smiled and shrugged, saying it was all very interesting prattle. A few minutes later, one of the women fell to the floor, ill, and asked for help getting to her car. The party broke up, and Ina and I stayed behind to finish the wine.
It was disappointing, really, that stupid party. Watching my friends take this nonsense seriously. I can't explain Bonnie and Molly's little magic trick, but there's so much in the world I can't explain.
The night my father was killed, hundreds of miles away, my mother had a dream. She said my father knocked at her door, begging her to hide him. In her dream, he'd been shot in the side -- a year later, the coroner would confirm this -- and he was trying to escape from a man with a gun. Instead of hiding him, my mother shut the door in his face.
That same night, one of my sisters dreamed she was walking through the desert where we grew up. She was walking beside our father, telling him she was sorry they'd grown apart and not spoken recently.
That night he died, I didn't have any dream. No one came to me in my sleep to say goodbye.
Oh, I'd love to believe in an invisible world. It would undermine all the suffering and pressure of the physical world. But it would also negate the value of the money I have in the bank, my decent house, and all my hard work. All our problems and all our blessings could be readily dismissed because they'd be no more real than plot events in a book or movie. An invisible, eternal world would render this world an illusion.
Really, the spirit world is like pedophilia or necrophilia: I have no experience with it so I am completely unable to take it seriously. It will always seem like a joke.
There are no ghosts.
But if there are, my dad should damn well tell me himself.

Monday, November 01, 2004

Vaino Väljas - hiidlane peab väärt inimeseks jääma

Millised tunded valdavad teid kodusaarele tulles?
Kodupaigas käin lastelastega sageli. Kasutades hiidlase huumorit: kui Heltermaal jälle jalad kodupinnale saad, siis ütled: oh, kui hea — üle hulga aja kuuleb jälle inimese häält. Tulles suurelt maalt Hiiumaale, tunned, et oled jõudnud taas koju, oma noorusmaale, mis oli, on ja jääb. Samas ka nostalgia, sest tänane Hiiumaa on teistsugune kui lapsepõlve-Hiiumaa.
Hiiumaal tunnen, et olen seal, kus on mu juured, kus on kodu, kus on olnud vanemad, kust said alguse elutunnetus, maailmavaade ja eetilised tõekspidamised. See on nagu tagasipöördumine alguse juurde. Selles mõttes on see tunne iga kord ehedalt uus ja kordumatu. Kui oled olnud pikka aega vihmametsas või stepis ning seejuures väsinud ja troopika päikesest väga-väga janune ning kui saad siis karastava sõõmu head külma allikavett — sellega võiks võrrelda igakordset kojutulekut.
Kas teil on mõni lapsepõlveseik, mis ikka ja jälle meenub?
Oi, palju.
Kaotasin väga varakult terve oma perekonna — isa, õe ja ema — ning jäin üksinda. See on sügavalt isiklik ja intiimne teema ning sellest ei peakski vahest rääkima. Kuid selles on asi, mis tänapäeval kõlaks vajalikult: lapse südamevalu. Kui näed, et kaotad inimesed, keda sa elus kõige rohkem armastad, ning pärastine valu, mure ja üleelamised — need on kõik rasked, mällu sööbivad, aga erilise teravusega jääb elu lõpuni just lapse südamevalu ja mure.
Võib-olla on sellest õppida meie tänapäeva ühiskonnal. Meil on tänavalapsi, raske toimetulekuga perekondi, kus laps näeb ebavõrdsust ja ebaõiglust väga alasti kujul: ühel on ja teisel ei ole. See mõjutab edaspidi inimest väga. Vaja on hoolitsust lapse eest, kaasatundmist tema muredele ja valudele. Vaevalt et mina oleksin jõudnud oma tänaste aastateni, et minu elukäik, hariduse omandamine ja kõik selle juurde kuuluv oleks olnud võimalik, kui ümberringi ei oleks olnud väga häid, südamlikke, kaasatundvaid inimesi, kes lapse murest aitasid üle saada. Tänutunne ja suur austus nende inimeste vastu, kes raskel hetkel sinu kõrval olid, kes sõna ja teoga sind aitasid püsti hoida — see on üks kõige ehedam mälestus, mis nüüd vanas eas on eriti kristalliseerunud. Olles Mänspäe surnuaial, kus on tagasihoidlik hall kivi, millel kolm nime, küsin väga sageli mõttes kivi all puhkavatelt inimestelt, kas ma vähegi täitsin neid lootusi, mis nad mulle panid. Igaveseks jääb neile tasumata tänuvõlg.
Kuna pidin kaua ja mitte omatahtsi olema kodust eemal, elama hoopis teises keskkonnas, teises kultuurisituatsioonis, keeles, teises rahva psühholoogilises laadis ning püüdsin seda omaks võtta ja sellele kaasa elada, et mind nende poolt omaks võetaks, siis toob see rohkesti eredaid mäluhetki. Et nostalgiat, ravimatut haigust — koduigatsust — leevendada, käisin mõtteis kümneid ja kümneid kordi läbi lapsepõlve, koolitee, kodu...
Ütlesin Kärdla koolilastele märksõna, mis on jäänud minu elutunnetuse ja kõlbeliste vaadete kujunemisele üheks nurgakiviks: varikala.
Mis on varikala? Rannahiidlane taipab hästi: varikala on see, mis võrkudest paati varises ja mis oli nagu selle saagi ühisosa. Kui me lastena varahommikuti läksime paadi vastu, siis, matkides vanu mehi, arvestasime: näe, neli pardalauda kõigest vee pääl — täna peaksid võrgud täis olema. Kui võrgud olid viidud, koguti varisenud kalad, jagati osadeks ja öeldi: selle viite sellisesse tallu — seal pole sel aastal merel käijat. Need olid talud, kus mehed olid suurel merel või oli meri toitja võtnud. Öeldi, et näed, selle viite sinna, sest sellel perel merevärsket pole. Elus ei ole mul olnud uhkemat tunnet kui kalakandamiga tulles öeldes: näe, teile merevärsket! Ja tänu, mis öeldi. Mulle on jäänud varikala märksõnaks.
Kui võtame tänapäeva majandusliku, poliitilise ja eetilise situatsiooni, siis küll tahaks, et au sisse tuleksid seisukohad: jaga teisega, mida sulle on antud; ära ole kümne küünega enda poole; saa aru, et jagatud leivapalukene on kümme korda kallim kui enda poole krahmatud. Inimväärtus ei seisne kaugeltki selles, kui palju sul on varandust ja raha, vaid selles, mida sa selle kõrvalt oma ligimesele oled andnud. Isa oli mul meremees, purjemeister, kaugsõidu meremees, pootsman kolmemastilisel ookeanipurjekal Taara. Räägitakse, et kui isa mind esimest korda nägi, olevat ma juba omal jalal talle väravale vastu läinud. Tema harvadel kodusoleku aegadel, just poisikesepõlves, sai lapseõhinaga oodatud merejutte.
Kord, palju aega hiljem, ajasin juttu Venetsueela merejõudude ülemjuhataja admiral Pertorelliga. See oli üks tavaline diplomaatiline vestlus ja ta ütles, et sõidab kaaskonnaga Hispaaniasse ostma purjelaeva oma mereväe tulevaste ohvitseride väljaõpetamiseks.
Mis siin pattu varjata — hiidlase kerge uhkustamistunne lõi spontaanselt välja. Küsisin härra admirali käest: missuguse laeva te ostate? — Kolmemastilise parklaeva. Siis tõin lagedale kõik oma teadmised: küsisin, mitu purje saab laeval olema ja kuidas on roilraaga ja kliivritega. Lugupeetud admiral kuulas ja kuulas mind üllatunud ilmel ja pöördus vastuste leidmiseks oma adjutandi poole. Adjutant kehitas õlgu. Siis kutsuti kohale fregatikapten, kes läks laeva vastu võtma. Tema muidugi tegi suurepärase spetsialistina mulle kõik selgeks.
Admiral Pertorelli küsis pärast minult: kõike ma võin uskuda, aga kuidas üks suursaadik äkki teab selliseid peensusi juba möödaniku meresõidust, millest isegi minul, admiralil, aimugi ei ole? Kuidas on see võimalik? Püüdsin teha võrdlemisi ükskõikse näo ja ütlesin: teate, üks suursaadik peab kõiki asju teadma. Kui see laev jõudis Lagvairo sadamasse ja ristiti ümber, olin aukülaliste hulka kutsutud ka mina kui suursaadik.
Mulle ei ole elus nii ilusat mereteemalist kiidukõnet peetud. Olin äkki nagu pulmakindral, kes kuulsaks saanud. Mõtlesin ainult südamevärinaga, et kui mind nüüd sunnitakse ronima besaanmasti tippu ja roilraal oma oskusi näitama — kas ma roilraal ka rehvida oskan!? Aga õnneks nad seda ei teinud.
Veel killuke mälusalvest. Käisin Nurste baptistikoguduse pühapäevakoolis. Seal õppides jäi mulle meelde üks kuldsalm Matteuse Evangeeliumist. Olles Nikaraaguas selle rahuprotsessi juures, kus oli üheks võtmefiguuriks peapiiskop Odandoi Bravo, palusin tema juurde visiidile, et arutada neid küsimusi, ütelda välja oma seisukohad rahu saavutamiseks, mille takistuseks olid kaks suurriiki — Ameerika Ühendriigid ja tolleaegne Nõukogude Liit, millest ühte kahjuks esindasin mina. Nägin, et meie vestlus kipub minema tavalist diplomaatilist rutiini mööda, kuid tahtsin saavutada just inimlikku mõistmist. Ühe situatsiooni juures arvasin ma vajalikuks tsiteerida Piiblit, sedasama kuldsalmi Matteuse Evangeeliumist. Oleksite pidanud nägema, mis juhtus peapiiskopiga! Tema puhmas kulm kerkis! Ta oli oodanud kõike muud, kui et Nõukogude suursaadik tsiteerib Piiblit. Vaatasin, et asi võtab vedu, ja lisasin veel mõned mõtted Johannese Ilmutusraamatust asjale juurde. Peapiiskop märkis, et olen need salmid mitte pähe õppinud, vaid olen oma emakeeles Piiblit tõsiselt lugenud ning püüan seda võrdlemisi täpselt hispaania keeles edasi anda. Peapiiskop huvitus, kust minul sellised teadmised. Rääkisin, et käisin pühapäevakoolis ja olen lugenud Piibli läbi, sest külarahvas ütles, et see, kes Piibli on kaanest kaaneni läbi lugenud, see on hirmtark inimene. Igaüks meist tahtis tark olla...
Nii see jutuajamine ja edasised kontaktid peapiiskopiga muutusid hoopis inimlikumaks Ja kui siis 1988. aasta märtsis sõlmiti rahu... Kui ma olin kas või milligrammigi sellele rahuprotsessile kaasa aidanud, siis see oli suur ja elu lõpuni meelde jääv hetk. Kui rahule oli alla kirjutatud, tuli peapiiskop minu juurde, tegi ristimärgi, õnnistas ja ütles mõned sõnad, mis on siiamaani meeles.
Tõite Kärdla keskkooli lõpetajate lõpuaktusel kõneldes välja paralleele tänaste koolilõpetajate ja teie põlvkonna, 50 aastat tagasi kooli lõpetanute vahel. Kui teie käisite koolis, langes sinimustvalge rahvuslipp, ja kui praegused lõpetajad läksid kooli, tõusis see lipp taas... Tundub, et täna ei ole mõisted “vabadus” ja “rahvuslikkus” Eestis enam need mis kümme aastat tagasi. Paljud ei teagi, millises sihis minna. Millises sihis teie praegu sammute ja millises sammuksite, kui oleksite praegu noor?
Ma olin 1983. aastal Bogota äärelinnas, ühes tagasihoidlikus majakeses külas Nobeli preemia laureaadil Gabriel Garcia Márquezil. Ta oli palunud ennast külastada. Mõistke, see oli minule suur au.
Rääkisime Eestimaast ja sellest, kuidas üks põhjamaalane elab ja töötab uues situatsioonis, uues ümbruskonnas. Ta ütles sügavmõtteliselt, et meil on ikka palju ühist. Inimene ei vali kohta ja aega, kus ta sünnib, ega vanemaid, kellest ta sünnib. Kuid ta saab looduselt kaasa armastuse selle maa vastu, selle keele vastu, milles ema talle esimesed sõnad õpetab.
“Kuid meil ei ole loomu poolest antud kaasa, et me peaksime igal hetkel armastama, kuidas seda maad valitsetakse.” Sellest ka minu sõnum: inimesel on lisaks bioloogilisele mälule ka ajalooline mälu ja see on äärmiselt tähtis. Ajalooline mälu peab kestma samuti nagu bioloogiline mälu. Ilma selleta ei ole rahvust, ei säili riik ega ka iseseisvus, mille me nii raske hinnaga taas oleme kätte saanud.
Mis ühendab meid, kes me lõpetasime kooli 50-ndal aastal, ja neid, kes lõpetasid aastal 2000? Meid ühendab ajalooline mälu.
Minu põlvkond on selle ajaloolise mälu osas eriti tundlik – olime viimased, kes läksime kooli Eesti Vabariigi ajal ja lõpetasime esimese klassi 1940. aasta mais, kui juunikuine pööre ei olnud veel toimunud.
Meie läksime kooli siis, kui vardas oli veel Eesti lipp; kui esimese klassi lõpetasime, nägime, kuidas Eesti lipp langetati ja see muutus keelatuks.
Tänane põlvkond oli esimeses klassis 1989. aastal 24. veebruaril, kui taas tõsteti sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni. Poliitikud ei pööra tähelepanu sellele, et selle lipu tõstsid masti õpilaste käed.
Me olime siis kooli minemas, kui võeti vastu Molotovi-Ribbentropi pakt. Eestimaalt ei küsitud siis, kui ta suurriikide sobingute tõttu maha müüdi.
(Järgneb.)

2
Olime viiendas klassis, kui 1. detsembril 1943 toimus Teherani konverents, kus kohtusid Stalin ja Roosevelt ning kus teist korda müüdi Eestimaa samamoodi maha. Kui läksin seoses Nikaraaguaga Nõukogude Liidu välisministeeriumi arhiivi kõige kinnisemasse ossa, sain eriloal näha seda originaaldokumenti. Eestil oli suur osa selles, et maailma avalikkusele sai tõesti selgeks, mis on Molotovi-Ribbentropi pakt. Aga küsige täna, kui palju inimesi teab, milline oli Stalini ja Roosevelti kahekõne. Peame tegema inimestele selgeks ajaloo mõlema poole, et asi ei olnud mitte meie valikutes. Kui nüüd meid püüdluste tõttu Euroopa Liitu ja NATO-sse vaetakse, peame läbi lugema ühinemispeatükid; meid vaetakse igakülgselt ja vahel öeldakse nagu piiblifraseoloogiat kasutades: meid leitakse kerge olevat. Kas ajaloolise õigluse mõttes ei peaks küsima: kas härrased selle maailma vägevad ei vastuta, et Eestimaa sattus sellisesse olukorda — kas teie ei peaks tundma esimest moraalset ja sellega kaasnevat poliitilist vastutust selle eest, mis te meiega tegite ja lasksite teha? Kas teie, härrased, ei peaks nüüd olema esimesed, kes hüvitavad Eestimaale enda poolt tehtud rasket ajaloolist ja poliitilist saatust? See on lihtsalt retooriline küsimus.
Ükski rahvas, ükski põlvkond ei tohi unustada. On ju väga sageli öeldud, et inimene, kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Kuid üks inglise kuulus filosoof ja kirjanik on samuti öelnud üsna sarkastiliselt: see, et inimesed kunagi ei õpi ajaloo kogemustest, ongi tähtsaim ajaloo kogemus.
Küsimus, mis ma teeksin nüüd, kui ma oleksin noor. Oleksin rõõmus, väga õnnelik, ühesõnaga — oleksin tundmisega, et maailm on minu ees lahti! Oleksin enda arvates hetkel kõige targem ja kõige enesekindlam, nagu ilus purjelaev, mis on just parajasti vette lastud, ja kui tal siis tuleb esimene õige tuulehoog, kui paisuvad purjed, kui tääv hakkab laineid lõikama. Seesama purjelaev, mis kõigi lootustega ilusa pärituulega merele läheb. Kuid samas teades, et ees on tormid, ees on katsumused — aga ometi peab sellest võitjana välja tulema.
Tundub, et paljudele on praegu esmatähtsad vaid võimalikult suur rahakott ja kiiresti kätte tulev hea elu...
Elamine nn. tänapäeva edukuse kriteeriumide järgi ja nn. eneseteostamise mitte just kõige ilusamas plaanis ei maksa ju midagi. Kuid ometi, ma ei ole selles osas pessimist. Aga see on täpselt nii nagu lastehaigus leetrid — tuleb üle elada. Kuid on äärmiselt tähtis, kas ta elatakse üle normaalse haiguskuluga või toob see kaasa selliseid retsidiive, mis jätavad organismile juba niisuguse märgi, mida hiljem on raske parandada.
Peaksime praegu olema äärmiselt tagasihoidlikud tarbimises — oleme veel nii vaesed, et me ei või uhkustada. Iga sent peaks olema arvel. Kuid meil on mõttetu priiskamine. See on nagu pidu katku ajal. Rõhutan, et püsiväärtused peavad saama selliseks kriteeriumiks, mis on ühiskonnas määrav.
Meri on hiidlasele olnud sõber, ta on andnud tööd ja leiba ning olnud ka kaitsvaks müüriks. Merd ei saa milleski süüdistada. Ometi on praamisõit hiidlase rahakotile liigategija, pannud mere justnagu vaenlase poolele.
Meri ei saa kunagi hiidlasele vaenlaseks kujuneda, sest meri on see emake, toitja ja katja põllulapi kõrval. Ta on tõesti meie mõningate valitsejate tahtel ja kesise arusaama tõttu lakanud olemast meile liitlane. Ma olen seda korduvalt välja ütelnud nii oma maa kui ka välismaa majandustegelaste ja poliitikutega kohtudes.
Igal endast vähegi lugu pidaval riigil on saartesse eriline suhtumine. Eestile on meie saarte olemasolu väärtus, mis tuleb panna riiki teenima. Kuid selle asemel, et seda riiki teenida, püüame võtta, kust võtta ei tohi.
Olin hiljuti Tuuru keskuses ja nägin nende inimeste väga vaimukat ja tõsist tegevust, mille käigus töötatakse tegelikult välja arenguperspektiive. Praam peab olema maantee pikendus.
Peame eriti hoolt kandma selle eest, et inimene Hiiumaale jääks, et Hiiumaa infrastruktuur muutuks selle saare võimalusi ja vajadusi arvestades väga tegusaks, kasutoovaks ja efektiivseks. Samas, kui räägime neid sõnu, mille vastu keegi ei vaidle, siis praktilises tegevuses loobime kogu aja kaikaid kodaraisse. Tahaksin väga, et need saadikud, kes on Riigikogus ja valitud saartelt, paneksid selle asja nii kõlama, et sellest aru saadaks!
Kes on hiidlane?
Teate, hiidlane on tõesti eriline inimtõug. Selleks on teda vorminud juba ajalooline mälu ja olukord. Poisikesest peast, kui hakkasime tööd tegema, oli meie esimene unistus minna merele. Isa või vanaisa tehtud käbalaev saadeti teele koos oma unistustega. Hiidlane on laia tundeskaalaga inimene. Juba lapsest peale on ümbrus pannud teda unistama paremast. Hiidlasele on antud igiomane soov unistada, kuid samas ka seda teoks teha.
Lapsi hoiti, kuid mere eest neid ei hoitud. Juba noorest peast lasti poiss paadiga merele, kuid enne vanemad mehed õpetasid teda, et sul peavad olema kõik korras — aerud, tullid, sa pead oskama vaadata, milline on tuul, missugune on laine. See vormis hiidlases tasakaalukuse ja kaalutleva meele – ei tehta lollisti ega uisapäisa, vaid mõeldakse. See on jällegi ajaloolise mälu poolt meile sisse kodeeritud.
Hiidlane on selline inimene, kes näeb, et kui teine on hädas, siis aita! See on midagi, mis on meile jällegi sisse kodeeritud. Kui oli laev merehädas, siis mindi, ükskõik, kui raske oli torm. Ja kui siis võib-olla noorik hoidis oma kaasat tagasi, et miks just sina pead minema, võib-olla ma olen lapseootel — oli vastus: “Ma pean!” Hiidlane on romantiline ja see on nii imeilus meie karmis reaalsuses ja asjade maailmas. Tuletagem meelde kõike seda, mismoodi hiiu kõige lihtsam kodu püüti ikka mingil määral ilusaks teha ja kui ilus ta sisuliselt oma tagasihoidlikkuses oli. Hiiu mees, kes oli nii sageli kuid ja võib-olla isegi aastaid perest eemal — küllap ta oskas väga ilusasti mõtelda oma naisest, oma laste emast, aga võib-olla ka mahajäänud pruudist või kallimast. Ta oskas panna nii ilusaid võrdkujusid ja kui ta tahtis naisele või noorikule midagi ilusat ütelda, siis ta silitas ja ütles: “Sa oled nii ilus kut üts täispurjes purjulaev!”, sest see oli tema ilu sümbol. Hiidlase selline tundemaailm ja romantiline, sageli küll sordiini all hoitud kujutlusmaailm on imeilus. Miks muidu sai sündida siin maal selline kirjamees nagu Ain Kalmus, kes oskas nii ilusasti neist asjadest kirjutada!? Kuidas muidu sai nii ilusasse helikeelde valada seda Tobias!? Võiksime tuua ääretult palju näiteid.
Lõin nende asjadega veidikene nagu idealiseeritud pildi ühest rahvakillust. Ja veel hiidlaste kohta: hiidlased oskavad tarkusest lugu pidada. Vaadake, me nagu kogume seda rahvatarkust. Mispärast on meil nii kuulus Lepa Anna, miks meil on Miku Kaarel, miks meil on Pruuli Tiuka ja nende ütlemisi kasutades anname alati edasi osa sellest iidsest rahvatarkusest, mida me oleme kogunud.
Hiidlase kõnepruuk on selles osas hoopis erinev. Ta ei ütle, et mina ütlen nüüd sedasi ja mina arvan ja minu iseenese tarkusest on see asi nii, nagu meie kaasaja poliitikud seda väga harrastavad. “See, mis mina ütlen, on nüüd alfa ja oomega, see on nüüd see ainuõige tõde” — ei, hiidlane ei ütle kunagi niiviisi. Hiidlane ammutab sellest varamust ja ütleb: oot, oot, aga Miku Kaarel ütles sedasi või Lepa Anna ütles sedasi või naabrimees ütles sedasi. Ka meie see nõndanimetatud hiidlase huumor on ju sootumaks teistsugune. Hiiu huumor seisneb ju selles, et me naerame kõigepealt iseenda üle — iseenda nõrkuste, möödalaskmiste, puuduste, äparduste, imelike elujuhtumite üle. Hiidlane on nii tark, et ta teeb seda iseenda üle, kuid kui see, kellega ta räägib, on vähegi taiplik, siis ta taipab, et see käib kõvasti ka tema enda ribide vahele. Selles ongi see häda, et Hiiumaa huumorist tuima mõistusega inimene ei taha aru saada ja kui lõpuks aru saab, siis läheb tigedaks.
Kui te klassikaaslastega juttu puhusite, kas siis tuli korraks noorusesäde tagasi või keerles jutt põhiliselt tänase päeva murede ümber?
Oli äärmiselt tore, olgugi et meid oli kokku saanud vähe, ainult üheksa. See oli nii ilus, optimistlik, nooruslik kokkusaamine. Me ei rääkinud peaaegu üldse tänase päeva muredest. Vaevalt meist ükski neist muredest prii on. Mitte ühtegi sõna toimetulekust, sest eneseuhkus ei luba sellest rääkida ja see oli jällegi üks ütlemata värskendav sõõm. Rääkisime oma õpetajatest, koolipäevadest. Kui oled seitsmekümnele lähenenud või seitsekümmend täis, siis tuletad tänutundega meelde oma õpetajaid.
On teil koht, mille juures käimata Hiiumaalt tavaliselt ei lahku?
Kui oleme perega, siis esimene käik on Mänspäe surnuaeda, siis koduaseme juurde, randa poisikesepõlve iga tuttava kivi juurde, kus tekib mõte, kui tühi ja lühikene on see sinu olemine. Need kivid on olnud aastatuhandeid enne sind ja jäävad aastatuhandeid pärast sind ja sina oma kübekeste muredega oled üks põrm.
Mida sooviksite täna hiidlastele?
Olin 8-aastane, kui isa võttis mind esimest korda merele kaasa mootorpurjekaga Delfiin ja sõitsime Tallinna. Luidja rannas, kui me tormi tõttu ootasime laadimist, jäin ma koledal kombel merehaigeks. Ma olin neli päeva nii merehaige, et ei tõstnud koikust pead. Kui me olime Hari saare juures ja tuul oli vedus, tuli isa ja pani oma pahkliku meremehekäe mulle õlale. Ei mingit nunnutamist, vaid ainult sõnad, mis on elu lõpuni meelde jäänud: mees peab ikka meheks jääma! Sedasama sooviksin ma ka hiidlastele. Puudutagu see siis Hiiumaa mehi või tublisid Hiiu naisi — inimene peab iseendaks jääma ja mitte kõike peenrahaks vahetama. See oleks minu ütlemine — hiidlane peab väärt inimeseks jääma!

Küsitlenud Tiit Sameli

BusinessWeek - Skype's radical technology and marketing threaten the very foundations of telecom

Eriksen Translations Inc. is a small business with a big footprint. The Brooklyn (N.Y.) company relies on 5,000 freelancers scattered around the world to help translate business documents into 75 languages for U.S. clients. That means phone bills of about $1,000 a month. So when business development manager Claudia Waitman heard about a new company called Skype Technologies that offers free voice calls over the Internet to other Skype users anywhere in the world, she jumped. Six months after signing up, Eriksen's phone costs already have fallen 10%. Even better, its employees and freelancers confer more often, allowing them to work faster and more efficiently. "It has changed the whole way we work," Waitman says.

Stories like this are popping up all over these days. More than 12 million Web surfers have downloaded the free Skype software and registered as users since the program appeared 14 months ago. The software turns a PC equipped with a microphone, speakers, and broadband connection into a 21st century telephone. Placing a call to another Skype user is as easy as clicking on a name in a pop-up window. Up to five people can pile into a free conference call, and the sound quality is often better than that of conventional phones. Skype's growth is accelerating as subscribers urge their friends to come aboard. The number of new registered users is now 70,000 a day, up from 30,000 in May. "Skype is leading the charge into Internet telephony," says analyst Katja Ruud of market researcher Gartner (IT ) Inc.

WORD OF MOUTH
Skype is the brainchild of two notorious iconoclasts. It was invented by Niklas Zennström, a 39-year-old Swede, and Janus Friis, a 28-year-old Dane -- the same duo who infuriated the recording industry when they created the popular KaZaA music-downloading service in 2000. Now they're doing it again.

With operations in London and Tallinn, Estonia, Skype is such a radical departure from any previous phone company that it threatens the very foundations of the trillion-dollar-a-year telecom industry. It has no phone lines or pricey switching equipment of its own, instead using subscribers' PCs and the public Internet to run its network. And rather than spending millions on marketing, the 70-employee company relies entirely on word-of-mouth. The result is a cost structure major phone companies can't touch. "Nobody else has a business model as good as ours," says Zennström.

While many outsiders think of Skype as a gimmicky way to get free calls, the Scandinavian pair are serious about turning it into a real business. The strategy: Accumulate as many subscribers as possible and then start selling them services such as voice mail, call waiting, and follow-me calls. Zennström compares Skype to Yahoo (YHOO )! and Google (GOOG ), which also started out free and now rake in money by marketing to millions of loyal customers. Two months ago, Skype launched its first revenue-generating service, called SkypeOut, which lets subscribers place calls from their PCs to regular phones for about 2 cents a minute. The company won't say how much SkypeOut is pulling in, but 230,000 people have signed up, buying a minimum of 10 euros, or $12.40, in prepaid calling time. That's at least $2.8 million in revenues.

Next up is a push to attract more corporate customers. On Oct. 6, Zennström announced plans to roll out services next year aimed at small businesses, such as larger conference calls, group billing, and software tools to tie Skype user lists into company phone directories.

To fuel its ambitions, Skype has raised $20 million in venture funding. Among its backers: Draper Fisher Jurvetson, the firm that funded the free e-mail service Hotmail and then sold it to Microsoft (MSFT ) Corp. for $395 million. The explosive success of Hotmail made venture capitalist Timothy C. Draper a believer in so-called "viral marketing," where word of mouth can turn startups into major players virtually overnight. He sees the same principle working for Skype in Net telephony. "There's no question in my mind that Skype will become a $1 billion company," Draper says.

Already, that ambition is drawing rivals' fire. AT&T points out that Skype doesn't control its own network, so it can't provide the dependability required by most corporations. "Our customers demand quality and reliability most of all," says William Archer, president of AT&T's European unit.

Others, including SBC Communications (SBC ) Inc., accuse Skype of freeloading by using established companies' networks to provide services. SBC, for one, is asking regulators to make Skype pay for access to local networks."I was brought up believing if someone uses something, they should pay for it," says CEO Edward E. Whitacre Jr. Skype retorts that its users are paying for broadband -- and that carrying voice over the Net is no different than sending e-mail or streaming audio.

The impact on the Old Guard could get worse. Gartner figures the number of minutes of voice calls on conventional fixed-line networks will fall 10% this year worldwide. The majority of that is due to a shift from fixed to mobile calls and replacement of dial-up Net connections with broadband. But 15% of the decline is from calls sent over the Net. All told, London researcher Ovum forecasts that worldwide local and long-distance revenues will plunge by $15 billion, to $94.4 billion, by 2007. At the same time, revenues from Internet phone calls will top $8.9 billion.

To be sure, Skype isn't the only company offering phone calls over the Net. The first such services emerged a decade ago amidst much hoopla, but they foundered because the technology was immature. Now, thanks to growing penetration of broadband connections that boost the quality of Net telephony, startups such as U.S.-based Vonage Holdings Corp. are signing up hundreds of thousands of users for so-called Voice-over-Internet Protocol (VoIP) service. Some telecom giants, such as AT&T and Britain's BT Group PLC, (BTY ) have jumped into the field. And cable companies such as Comcast Corp. (CMCSA ) are offering VoIP services over their networks to compete with local phone companies.

What sets Skype apart from rivals is its unique technology. Zennström and Friis are apostles of so-called peer-to-peer networking, which does away with expensive centralized computers. Instead, Skype weaves together a distributed network from millions of connected PCs, radically lowering its costs. In essence, the company has reduced telephony to a piece of PC software that operates just like e-mail or chat. That means the network can expand indefinitely -- at almost no cost to Skype. It costs Skype less than 1 cents to add a new user, vs. hundreds of dollars for a traditional VoIP provider.

Although Zennström won't discuss Skype's profitability, the company's low costs mean that, with a large enough base of customers, it ought to be able to make money even if only a small fraction of them pay for extras. The most compelling question, though, is how quickly Skype's technology and business model will begin to reshape the rest of the telecom business. It won't happen overnight, but an inexorable shift away from the old way has already begun. Just ask the folks at Eriksen Translations.

Politoloogia

1. Mis on poliitika?
Poliitika on inimtegevus, mis on alati seotud võimuga. Pole tähtis, kas ollakse võimul või soovitakse, pürgitakse võimule. Poliitikas on nii või teisiti võimuvõitlus. Läbi pol püüavad erinevad sots grupid ellu viia oma huve ja taotlusi.
Poliitika on võimaluste kasutamise kunst (neljas käsitlus).
Poliitika juurde kuulub: 1. erinevate sots gruppide huvide väljaselgitamine 2. selle alusel pol strateegia ja taktika väljatöötamine 3. igapäevase praktilise tegevuse organiseerimine 4. täitmise kontrolli tagamine.

2. Platon poliitikast
Poliitika sisuks on inimese võime tunnetada inimese võimu inimese üle. Parim lahendus on tööjaotus inimeste vahel. Inimestel kujuneb välja kolm seisust: valitsejad, sõjamehed, talupojad. Need on vastavvuses hingeliste omadustega: tarkuse, mehisuse ja ahnusega. Plaaton jagas riigivorme järgmiselt: aristokraatia (ideaalne), timokraatia (kod õigused sõltuvad nende kohast ühiskonnas), oligarhia (väheste võim, mis on rajatud rikkusele), demokraatia (enamuse valitsus), türannia (võimu kasutatakse aristokraatia vastu). Riiki peavad valitsema filosoofid.

3. Machiavelli poliitikast
Poliitika tuginev elukogemustele, faktidele, kriitilisele analüüsile. Poliitiline eesmärk oli jagusaamine feodaalsest killustatusest. Kui Platon oli filosoof, siis Machiavelli oli realist. Ideaalne valitseja on selline, kes ei arvesta kõlbelisi piiranguid. Esmatähtis on võim. Mitte ausus j ahalastus, vaid salakavalus, valelikkus ja vihavaen kujunevad poliitiku tunnusjooneks. Eesmärk pühitseb abinõu. Poliitika on ka seaduse ja jõu kokkupõrge.

4. Marksism ja Lenin poliitikast
Marxi võitel on poliitika klassivõitlus, mis on paratamatu ning viib ühe klassi diktatuurini teise klassi üle. Proletariaadi diktatuur. Lõpuks tuleb jõuda välja selleni, et kaob klassideta ühiskond.
Marksism lühidalt: valitsevad ühiskondlik-majanduslikud suhted, poliitika kaitseb olemasolevat, riik on klassivastuolude produkt, ühiskonnas on siiski prioriteetsed üldinimlikud huvid.
Lenini poliitilised ideed: ühisond uueneb läbi sot. revolutsiooni, ühiskonnas tähtis partei, poliitiliselt tuleb arvestada konkreetseid tingimusi (klassistruktuurid jne), poliitikas on vaja rahvamasside omaloomingut ja arvamust.

5. Poliitika kui võimaluste kasutamise kunst
Poliitika on võimaluste kasutamise kunst. Ühendab endas nii makjavellilikke kui ka platonlikke vaateid. Uus arusaam: head on mitte kõik eesmärgile viivad vahendid, vaid üksnes need, mis arvestavad tegelikke, reaalsuses esinevaid võimalusi. Poliitika ülesandeks ongi tabada just need võimalused (lähtudes teadmistest, oskustest ja kogemustest), mis võimaldavad võimalikkusel muutuda tegelikkuseks.

Politoloogia
Politoloogia uurib ühiskonna arengut minevikus ja olevikus ning prognoosib arengu seaduspärasussi läbi sotsiaal-poliitiliste ja õiguslike suhete prisma. Nõustab poliitikuid.

7. Ühiskonna poliitiline süsteem
Poliitika teostub läbi ühiskonna poliitilise süsteemi, kuhu kuuluvad ühiskonna poliitiline organisatsioon (riik, parteid, muud ühiskondlikud organisatsioonid, üksikisikud), poliitilised suhted, õigus- ja moraalinormid (suhteid reguleeriva toimega) ning poliitiline teadvus (vaimsus, sh pol kultuur).

8. Ühiskonna poliitiline elu
Poliitiline elu seostub pol süsteemiga ja mõjutab võimu ning pol süsteemi funktsioneerimist (pol suunitlusega kirjandus, muusika, streigid, piketid jne).

10. Poliitikasubjektide liigitamise alused
Põhilised subjektide liigitamise alused on järgmised: 1. tasandid (globaalsed, rahv.vahelised, rahvuslik/riiklik, riigi sisene) 2. institutsionaalsus (subst. subjekt e. rahvas (kõrgeim r. võimu kandja), inst. subjekt, subinst. subjekt, mitteinst. subjekt, indiviid e. subjektsus e. üksikisik (õige olulisem)) 3. legaalsus ja legitiimsus 4. tegevuse sisu ja suunitlus.

11. Subjektsuse tasandid
Esimene liigitus mastaabsuse alusel: 1. globaalne (ÜRO, inimkond) 2. rahvusvaheline (NATO, Euroopa Liit) 3. rahvuslik-riiklik (Eesti Vabariigi Valitsus) 4. riigisisene piirkondlik või kohalik (Viimsi Vallavalitsus).

12. Subjektsuse institutsionaalsus
Institutsionaalsuse alusel jagatakse järgmiselt: 1. subst. subjekt (kõige ülem, rahvas on kõrgeim riigivõimu kandja) 2. inst. subjekt (firmad, ühingud, riik) 3. sub.inst. subjekt (firmade, riikide juhatus) 4. mitteinst. subjekt (avaldavad mõju võimule, kuid pole organisatsioon) 5. individuaalne subjektsus (kõige olulised, üksikisik).

13. Subjekti legaalsus ja legitiimsus
Legaalsus on juriidiline (nn riiklik seisukoht)
Legitiimsus on psühholoogiline (nn rahvalik seisukoht)
Subjekti legaalsus ja legitiimsus jagatakse järgnevalt: 1. illegaalne ja mittelegitiimne (terroristid) 2. illegaalne ja legitiimne (inimõiguslased, keda valitsus taga kiusab) 3. legaalne ja mittelegitiimne (rahva hulgas ebapopulaarne valitsus) 4. legaalne ja legitiimne (seaduslik ja rahva poolt toetatav).

14. Subjekti tegevuse sisu
Sisulise külje alusel võib subjektid liigitada vastavalt nende tegevuse eesmärkidele, mis on formuleeritud programmides ja ideoloogiates (n. sotsialistlikud, liberaalsed, kommunistlikud, fašistlikud jne). Siit võib tegevuse jaotada ka põhimõtteliselt valdkondadeks (n. majandus, ökoloogia, õigus jne).
Võib ka liigitada tegevuse mastaapsuse järgi. Näiteks üldpoliitilised, kohalikud jne.

15. Vasak. ja parempoolsus poliitikas
Tüüpilises koanik-demakraatlikus ühiskonnas on peamisteks poliitilisteks jõududeks ühelt poolt vasakdemokraatlikud jõud , kes esinevad sotsiaaldemokraatia kandjana ning teisalt paremkonservatiivsed jõud, kes kanavad liberaalseid ja konservatiivseid ideid. Esimesed esindavad poliitilisel areenil valdavalt töövõtjate (palgatöötajate huve), teised – tööandjate (omanike) huve. Kuigi ajapikku on see klassikaline erinevus vasak- ja paremjõudude vahel märgatavalt leevendunud ning järjest suuremat rolli etendab arenenud tööstusega riikides kasvav kesklass.

16. Tsentrum ja äärmused poliitikas
Vasakdemokraatlike ja paremkonservatiivsete jõudude vahel paiknevad klassikalises mudelis tsentristid. Nad esindavad ühiskonna keskklassi, kes pole eriti rikas, kuid ka mitte vaene. Toetades tingimustete demakraatiat, isikuvabadust, eraomandi puutumatust ning konkureerivat turumajandust, asetavad nad põhirõhu isiksuse vabale, loovale arengule.
Äärmused. Vasakäärmustlasteks on eelkõige kommunistid , kuigi selleski liikumises on mõõdukamaid ja radikaalsemaid ilminguid(suhteliselt liberaalsed Itaalia või Prantsuse kommunistlikud parteid). Veelgi äärmuslikumad on mitmed vasakekstreemsed rühmitused, nagu kunagi punased khmeerid Kombodžas jne.
Paremäärmuslikkus väljendub sageli marurahvusluses, kuid see võib väljenduda ka lausa neofašismis ja neonatsismis. Paljuski on tegemist mitte niivõrd ideelise kui protestiliikumisega.

19. Võimu olemus ja üldiseloomustus
Poliitiline võim on valitsev seisund ühiskonnas poliitiliste suhete sfääris.
Võimu tummused on: 1. mõju 2. ressursid (ostensiivsed ja tenoloogilised) 3. autoriteet 4. otsus 5. kontroll.
Poola politoloog J. Wiatr käsitleb võimu kui võimalust käsutada tingimustes, kus käsutatav on kohustatud alluma.
Võim eeldab: 1. võimusuhete vähemalt kaht osalist 2. võimu teostaja käsku, st tema tahteavaldust sellele, kelle üle ta võimu teostab (seejuures kaasneb tahteavaldusega ähvardus kasutada mõjutamisvahendeid (sanktsioone)) 3. objekti, kelle suhtes võimu teostatakse 4. ühiskondlikke norme, mis sätestavad käsuandja õigused ja käsutatava kohustuse alluda.
Võib öelda ka, et võim kujutab endast indiviidi või grupi võimet teostada oma tahet teiste inimeste üle hirmu abil.
Max Weberi järgi: võim kujutab endast subjekti poolt sotsiaalsete suhete tahtelise ümberkujundamise tõenäosust, sõltumata osutatavast vastaseisust ja ka sellest, millele tõenäosus on rajatud.

27. Põhilised ideoloogiakäsitlused politoloogias
Ideoloogiatest on tuntumad järgmised: 1. konservatiivne ideoloogia (Edmund Burke; ei ole õige anda igale inimesele võimalust elada nii nagu tahab. Hoopis õigem on tugineda põlvkondade või terve rahvuse kogutud ja akumuleeritud teadmistekapitalile) 2. liberaalne ideoloogia (John Locke; esiplaanil inimese enesetäiendamine ja progressiivne vaba areng. Eraldi haru veel utilitarism – tagada maksimaalne õnn võimalikult paljudele) 3. sotsialistlik ideoloogia (Marx, Engels, Owen; eesmärk rajada ühiskond omandi ühisele kasutamisele, solidaarsusele ja koostööle ühiskonna liikmete vahel) 4. kommunistlik ideoloogia (Lenin; sarnane teiste sots vormidega aga eristab see, et kodanluse ja töölisklassi vastuolusid käsitletakse lepitamatutena, mis paratamatult viib sots revolutsioonini) 5. Fašistlik ideoloogia (Benito Mussolini; demokraatia on mürk, mis laostab rahva. Inimvihkajalik rassipoliitika. Tugeva isiksuse, juhi kultus) 6. Natsionalismi ideoloogia (Herder, Mazzini; väljendab rahvuse ideid ja aateid).

28. Põhilised poliitikateooriad
Põhilised poliitilised teooriad on järgmised: 1. orgaaniline teooria (Herbert Spencer; riik ja ühiskond nagu organism. Toimub areng) 2. geopoliitiline teooria (Haushofer, Ratzel; uurib riiki eelkõige kui ruumilist, geograafilist organismi) 3. eliiditeooria (Mosca, Pareto; ühiskondlike klasside ja sotsiaalsete gruppide suhted. Valitseva vähemuse (eliidi) ja allutatud enamuse (töörahva) vaheline võitlus) 4. pluralistlik teooria (Robert Dahl, eliiditeooria vastand) 5.üldise heaolu ühiskonna teooria (J. M. Keynes, Galbraith; kujunes 20. sajandi keskpaiku kodanlikus ühiskonnas rikkuse-vaesuse vastuolu survel humanistlike ideede pinnal) 6. marksistlik-leninistlik teooria (lähtub ideoloogiliselt tuntud klassivõitluse teesist) 7. sotsiaalse konflikti teooria (M. Weber; ühiskondliku arengu alus sotsiaalne konflikt) 8. massiühiskonna teooria (Gasset; tehnoloogia muudab ühiskonda. Infoühiskond. Massikultuuri nähtused).

29. Demokraatia üldmõiste
Demokraatia tähendab rahva võimu. Riigi juhtimine põhineb enamuse võimul, eksisteerivad kodanikuvabadused ja –õigused, ühine tegevus vastab enamuse soovidele.
Demokraatia põhilised tunnusjooned
Demokraatia tunnusjooned: 1. isiksuse austamine 2. isikuvabadus 3. õiglus 4. ratsionaalsus 5. võrdsus 6. õiguse valitsev seisund 7.seaduse ülimuslikkus

31. Õigusriigi käsitlus
Õigusriigi tunnusjooned: 1. vabadel valimistel on enamuse tahtel ja vähemuse huve arvestavalt (konsensus) kehtestatud seadused täitmiseks kohustuslikud eranditult kõigile, sh seaduseandjale endale 2. võimude lahusus 3. rahva poolt valitud seadusandliku võimu prioriteet täidesaatva võimu üle 4. süütuse presumptsioon 5. vastutust kergendaval seadusel on tagasiulatuv jõud, vastutust raskendaval seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu 6. lubatud on kõik, mis pole seadusega keelatud 7. rahvusvaheliselt üldtunnustatud õiguspõhimõtete prioriteet siseriiklike normide suhtes 8. riiklik ja ühiskondlik kontroll seaduste täitmise üle 9. inimeste informeeritus kõigest, mis riigis toimub (v.a riigisaladus).

43. Diplomaatia, kui poliitika teaostamise tüüpvahend
See kujutab endast rahvusvahelise suhtlemise protsessi, mille sisuks on läbirääkimiste pidamine, visiidid, diplomaatiline kirjavahetus, noodid ja demašid (suuline noot), osavõtt rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusest ja mõistagi diplomaatiliste välisesinduste (saatkonnad, konsulaadid) igapäevane praktiline töö. Diplomaatilist suhtlemist reguleerivad eelkõige Viini konvensioonid (1961 ja 1963).
Kõik välisriikide diplomaadid ühtekokku moodustavad asupaigariigis diplomaatilise korpuse (CD). Korpuse eesotsas on vanem (dekaan, doyen). Vanemaks on ametiastmelt kõrgeim (suursaadik) ning tööstaažilt asupaigariigis vanim diplomaat.
Diplomaatilise esinduse põhifunktsioonid on:
1. oma riigi ja selle kodanike seaduslike huvide ja õiguste esindamine ja kaitsmine asupaigariigis.
2. kahe riigi suhete edendamine ning rahvusvahelise koostöö arendamine
3. kõigi seaduslike ahenditega asupaigariigis info kogumine, selle analüüsimine ning edastamine riigile.

loe lisa lk 95-96

44. Agressiooni määratlus
Agressiooniks on:

1. ühe riigi relvajõudude (maa-, mere või õhuväed) sissetung teise riigi territooriumile vastu selle riigi tahtmist.
2. teise riigi territooriumi relva jõul ründamine ilma sissetungita (raketid, pommitamine)
3. teise riigi territooriumi relva jõul blokeerimine (sadamad, õhukoridorid, maanteed)
4. kokkuleppe alusel teise riigi territooriumil viibivate relvajõudude väljaviimisest keeldumine pärast lepingu tähtaja lõppemist või nende jõudude sekkumine asupaigariigi siseasjadesse lepingu tingimusi rikkudes
5. relva jõul teise riigi sõjalaevade või lennukite ründamine, sõltumata nede asukohast
6. oma riigi territooriumi võimaldamine teisele riigile agressiooniks kolmanda riigi vastu (kommunikatsioonid, sõjalised baasid jne.)
7. palgasõdurite või muude relvastatud jõukude ettevalmistamine ja saatmine teise riigi territooriumile, kus nad võivad oluliselt ohustada sealset seaduslikku võimu.

Loetelu ei ole ammendav ning ÜRO Julgeolekunõukogul on õigus tõlgendada agressiooni mõistet sõltuvalt olukorrast ka laiendavalt.


46. ÜRO ja selle põhiorganid
Peaassamblee:
Sinna kuuluvad kõik ÜRO liikmesriigid, igaüks kuni viieliikmelise delegatsiooniga. igal riigil on võrdselt üks hääl. Peaassamblee koguneb iga aasra septembrikuu kolmandal teisipäeval korralisele istungjärgule. See algab organisatsioonilis-protseduuriliste küsimuste lahendamisest:
• eesistuja ja juhatuse valimine
• päevakorra kinnitamine
• küsimuste jaotamine töökomiteede vahel,
• uute liikmete vastuvõtmine jne.

Peaassambleel on kuus töökomiteed, sh poliitile, juriidiline, eelarvekomitee jne. komiteedes toimub sisuline töö. Tähtsamad küsimused tuuakse täiskogu (ehk plenaaristung) ette. Otsused on soovitusliku iseloomuga, kuid omavad tugevat mõju.

Julgeolekunõukogu
Sellesse põhiorganisse kuulub 15 riiki. Neist 5 on alalised liikmed: USA, Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa ja Hiina. Need on tuumariigid, kellel on otsuste vastuvõtmisel vetoõigus. Ülejäänud 10 riiki on mittealalised, kes valitakse Peaassambleel regionaalse esindatuse põhimõttel kaheks aastaks, kusjuures iga aasta vahetub 5 liiget.
Julgeolekunõukogu on ÜRO põhiorgan, kelle otsused on kohustulikud ning kellel on õigus rakendada sanktsioone.

Majandus- ja Sotsiaalnõukogu

Tegeleb liikmesmaade vahel kaubandus-majanduslike ja sotsiaalsuhete arendamisega. Eriline koht on vaesemate riikide abistamisprogrammidel.

Haldusnõukogu

Tegeleb veel sõltuvuses olevate territooriuidega. Endistest hiigelkoloniaalvaldustest on jäänud järele kaduvväike suurus. See määrab ära ka Haldusnõukogu rolli

Rahvusvaheline kohus

Asukoht on Haagis. 15 kohtunikku, kes valitakse ÜRO-s üheksaks aastaks, esindavad mitte oma riiki, vaid iseennast. Kohtu põhiülesanded on:
• lahendada liikmesriikidevahelisi vaidlusi, kuid seda üksnes tingimusel, et vaidluspooled nõustuvad andma end kohtu pädevusse
• tõlgendada ÜRO õigusakte

Sekretariaat

ÜRO peakorter asub New Yorgis. Kogu aparaati teenindab Sekretariaat, mille eesotsas on ÜRO peasekretär – ÜRO kõrgeim ametnik. Ta valitakse Julgeolekunõukogu ettepanekul Peaassambleel viieks aastaks, kuid mitte rohkem kui kaheks tähtajaks. Selleks on tavaliselt mitte suurriigi , vaid autoriteetse, pigem neutraalse riigi diplomaat-poliitik, kes on konsensuse põhjal vastuvõetav Julgeolekunõukogu alalistele liikmetele.

loe lk 99-102

47. Rahvusvaheline leping
Rahvusvahelise suhtlemise õiguslikuks aluseks on rahvusvaheline leping. See on üldmõiste, mille alla mahuvad erinevate nimetustega õigusaktid:

• lepingud
• konvensioonid
• deklaratsioonid
• protokollid
• paktid
• manifestid
• Resolutsioonid, statuudid jm nimetusega aktid.

Mida täiuslikumalt on rahvusvaheline suhtlemine õiguslikult reguleeritud, seda vähem jääb nende suhete pahatahtlikuks kahjustamiseks ja rikkumiseks
Lepingu allikad on :

• siseriiklik seadus (eeskujuna ja alusena)
• tava (näiteks tänapäeva mereõigus on läbi pika aja välja kujunenud iidsetest meresõidutavadest)
• kohtulahendid (pretsedendid – näiteks Nürnbergi Rahvusvahelise Tribunali otsusest kasvas välja ÜRO konvensioon sõjakuritegude aegumatusest)
• teadlaste dokriinid (arvamused, seisukohad)

Lepingu liigid:

• suletud või avatud
• kahe- või mitmepoolsed
• tähtajalised või tähtajatud
• kirjalikud või suulised
• sõltuvalt suunitlusest majanduslikud, sõjalis-poliitilised, kultuurialased jne lepingud.

Kõik lepingud registeeritakse ÜRO-s või vastavalt muus rahvusvahelises organisatsioonis.

Loe edasi lk 103-105

Rahvusvaheline ja siseriiklik õigus
Rahvusvaheliselt üldtunnustatud õiguspõhimõtete prioriteet siseriiklike normide suhtes.
Suveräännedemokraatlik riik ei salatse ja on avatud vabatahtlikultomaksvõetud rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele.

Riiklik ja ühiskondlik kontroll seadusandlikkuse üle
Märksõnad: kohus (kolm astet pluss Euroopa Inimõiguste Kohus), prokuratuur, riigikontroll, õiguskantsler, riiklikud inspektsioonid (liiklus, looduskaitse jm.)
Ühiskondlik kontroll: mitmesugused komisjonid ja ajakirjandus (neljas võim!)

Valimissüsteemid: majoritaarsus ja proportsionaalsus
Valimissüsteem kujutab endast valimiste läbiviimise korraldust, mis algab valijate registri koostamisest ja lõppeb valimistulemuste ametlliku väljakuulutamisega.
Demokraatlike valimiste üldtunnustatud põhimõtted: valimised on üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased!
Praktikas on kujunenud kaks klassikalist valimissüsteemi: majoritaarne ja propotsionaalne.

Majoritaarsus
tähendab enamusvalimisi. Põhiliselt isikuvalimine. Ringkonnas ülesseatud kandidaatidest võidab see saab teistest enam hääli. Enamus võib olla rajatud liht- või absoluutenamusele. Vastavalt kas siis teistest enam või vähemalt 50% pluss üks hääl. Riigi territoorium on jaotatud ühemandaadilisteks ringkondadeks. Plussid: süsteem on lihtne ja valija tunneb oma antud hääle mõju. Puudused: suur valijate hälte kadu, eriti lihthäälte puhul, või veelgi hullem, kus valdav enamus saavad nende parteide kandidaadid, kelle poolt riigi kõigis ringkondades kokku hääletas ilmne vähemus valijaist.

Propotsionaalsus
tähendab vastavustulemust. Valimised on mitte isikulised, vaid parteilised. Iga partei saab kohti vastavalt sellele, kui palju hääli tema nimekirja kanditaadide poolt üle riigi kõigis ringkondades kokku saadi. Riigi territoorium on jaotatud mitmemandaadilisteks ringkondadeks, mandaatide arv sõltub valijate arvust. Plussid: tundub õiglus olevat suurem, valijad usaldavad oma parteid ja parteid saavad mandaate vastavalt valijate toetusele. Puudused: parteitutel kanditaatidel puudub praktiliselt võimalus pääseda parlamenti; rohkete parteide kanditeerimisel parlamendi suur killustatus, enamusele toetuvat valitsust on raske moodustada (nt.Itaalia viimase 50 aasta jooksul 50 erinevat valitsust).Viimase probllemi vastu on aga olemas rohi. Mis seisneb parteidele parlamenti pääsemiseks kehtestatud kvootides (tavaliselt kuni 5% valijate häältest), välja jääjate hääled lähevad kas kaotsi või jagatakse (tavaliselt) propotsionaalselt võitjate vahel. Moodustatakse ka valimisliite, mille alla koonduvad sarnased parteid ja eesmärkiks on ületada kvoot ning seejärel killustutakse, kuid paljutes riikides (sh Eesti) on need keelatud. Kasutatakse kinniseid ja avatud parteinimekirju. Esimese puhul hääletab valija lemmikpartei poolt, partei ise otsustab kelle ta kinnise nimekirja põhjal parlamenti läkitab. Teise puhul on valijal võimalus anda oma hääl nii parteile kui konkreetsele kandidaadile(nt. Sakamaal), see eeldab aga ühiskonna parteistumise vastavat taset ja kõrget valijaskonna poliitilist kultuuri.
Mõlemas süsteemis esineb nii plusse kui miinuseid. Seetõttu otsivad paljud riigid kombineeritud segasüsteemi vältimaks nimetatud miinuseid!

Valimisõigus
Valimisõigus jaguneb aktiivseks ja passiivseks valimisõiguseks. Aktiivne valimisõigus tähendab valida, passiivne – õigust olla valitud. Valimisõigus on seotud vanuselise tsensusega (eeltingimus) ja tavaliselt kodakondsusega.
Eestis on aktiiivse valimisõiguse puhul nõutav vanus alates 18. eluaastast ja Eesti Vabariigi kodakondsus. Passiivne valimisõigus Riigikogu valimistel eeldab aga 21 eluaastat ning Eesti Vabariigi kodakondsust. Kohalikel valimistel (volikogud) võivad Eestis osaleda Eesti kodanikud ja mittekodanikud, kes on elanud alaliselt antud paigas vähemalt viis viimast aastat enne valimisi ja kantud valijate registrisse. Vanusepiir 18 aastat. Passiivne valimisõigus eeldab 18 eluaastat ja Eesti Vabariigi kodakondsust.
Demokraatlikus ühiskonnas saab valimisõigust piirata vaid seadusega ettenähtud juhtudega. Nt. Eestis pole valimisõigust teovõimetuks kohtu poolt tunistatud isikutel. Samuti ka jõustunud kohtuotsuse alusel karistst kandvatel isikutel vanglas.(Rohkem meil ei ole.)
Osades riikides (nt. Ladina-Ameerikas) hoitakse armeed rangelt poliitikast eemal, kuid paljudes riikides see nii ei ole, sh Eesti (elukohajärgselt).

Kuidas valitakse Riigikogu?
Lähtun Eesti Riigikogu valimistest. Meie valimissüsteem on kombineeritud segasüsteem, mis rajneb propotsionaalsel ja kätkeb endas mitmetki majaoritaarsusele omaseid isikuvalimise tunnusjooni.
Eesti territoorium on jaotatud 12 mitmemandaadiliseks ringkonnaks, kus mandaatide arv on 6-12(sõltub valijate arvust). Parlamenti pääsemis kvoot 5%. Riigikogu valimistele võis kanditeerida 2003. a valimistel 125 tahetakse tõsta 202-ni. Valimis ringkonnast moodustatakse valimisjaoskonnad, kus käiakse hääletamas.
Valimiste eel koostavad osalevad parteid oma kandidaatide üleriigilised pingeread, valijatesse see ei puutu. Seejärel jaotatakse need ringkonniti, arvestades kandidaatide võimalust koguda oma ringkonnas valijate hääli. Valimise päeval on otsustav sõna valijal. Ta märgib valinissedelile oma numbri, väljendades ühtaegu oma suhtumist väljavalitu parteisse. Kui hääletamise tulemused on ringkonniti kokkuvõetud, avanevad võimalused Riigikogusse pääseda.
Esimene varijant: otse- e. Isikumantaat. Saadikukanddaadid, kes ületavad oma ringkonnas kehtestatud lihtkvoodi (ca4500 häält). kehtivate bülletaanide arv / ringkonna mantaatide arvuga
Teine võimalus: partei ringkonna nimekirja alusel saadus mandaadiga (ringkonnamandaat) seda nim. „kaasavedamiseks“; ringkonna nimekirja poolt antud koguarv / ringkonna lihtkvoodiga. Tingimusel, et nn. kaasaveetav peab ise koguma vähemalt 10% ringkonna lihtkvoodist.
Kolmas võimalus: partei üleriigilise nimekirja alusel saadava kombensatsioonmandaadiga. See ei sõltu valijast praktiliselt midagi! Partei, kes ületab 5% kvoodi, saab üle riigi sel teel jaotavatest mandaatidest propotsionaalselt nii palju, kui ta kogus hääli kõigis ringkondades ühtekokku. Mandaadi saab see kandidaat, kes on nimekirjas eespool ja kellele antud häältearv on vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist.

Kodakondsuse mõiste ja tekke alused
Kodakontsus kujutab endast püsivat õiguslikku suhet üksikisiku ja riigi vahel, mis annab mõlemale poolele teatud õigused ja kohstused. Sellest tulenb kodaniku ja mittekodaniku õigussuhte erinevus.
Mõisteid: kodakondsed – patriidid (patria-isamaa); välimaalased – teise riirgi patriidid; kodakondsuseta – apatriidid; mitme kodakontsusega – bipatriid (Eesti tunnistab vaid ühekordset kodakondsust)
Tekkimine: Esiteks – jus soli, territoriaalsuse põhimõte. Vastsündinu on automtselt selle riigi kodanik, mille territooriumil ta sünnib, sõltumata vanemate kodakondsusest. Maismaa, saared, vee territoorium (akatoorium) ja õhuruum (aerotoorium). Teiseks – jus sanguinis, veresuguluse põhimõte. Vastsündinud on automaatselt selle riigi kodanik, mille kodanik on tema isa või ema, sõltumata kus ta sünnib. Kolmandaks – nii jus soli kui jus sanguinis. Kõik sõltub sellest, mil määral on riik huvitatud oma kodanikkonna suurendamisest.

Naturalisatsioon Eestis
Sünniga saadud kodakondsust ei saa riik kelleltki ära võtta. Erinevalt sünniga tekkivast kodakondsusest võidakse kodakondsus saada naturalisatsiooni korras. S.t. kodakondsust taotluse alusel.
Eestis on nimetatud küsimused reguleeritud eelkõige põhiseadusega, kodakondsusseadusega ja keeleseadusega.

Välismaalaste õiguslik seisund Eestis
Välismaalaste õiguslikku seisundi Eestis sätestab välismaalaste seadus.
Meie probleemiks, rahvusvahelise õiguse aspektis eelkõige liitumisel EL-ga, on suhteliselt väga suur kodakondsuseta isikute arv (ca 170 000 inimest). Probleemiks on ka suur hulk Vene Föderatsiooni kodanike (ligi 120 000), kes pole Eesti kodanikud. Need küsimused vajavad integratsioonipoliitikas erilist tähelepanu.

Nüüdismaailma poliitiline üldiseloomustus
lk. 95 - 97