Friday, October 22, 2004

Punane Kuninganna

Kuulus matemaatik ja veel kuulsam lastekirjanik Lewis Carroll kirjutas 1865. aastal oma tuntuima raamatu „Alice imedemaal“. Seejärel 1872. aastal ilmus teine suurepärane teos „Läbi peegli“. Need mõlemad on kirjutatud unenäomotiividel, justkui tegelikkusega ei oleks vähimatki pistmist.


Teoses „Läbi peegli“ pidi Punane Kuninganna jooksma, nii kiiresti kui suutis, et püsida samas kohas. Nagu jookseks üles eskalaatoril, mis alla läheb. Vaadates ka loomade (inimese) arengut, võib näha sarast käitumist. Lõvid jahivad antiloope, rebased jäneseid. Järk järgult muutuvad antiloobid ja jänesed kiiremaks. Kuid miks?


Vastus on väga lihtne – kiiremad jäävad ellu. Antiloobid ja jänesed, kes suudavad vaenlaste eest põgeneda jäävad ellu. Nad paljunevad, andes oma geenid järglastele edasi. See kõik on ju tore, kuid ei aita neid tegelikult edasi! Sama areng toimub ka lõvide ja rebastega – kiiremad saagi püüdmisel paljunevad. Üheksakümne üheksas generatsioon jäneseid jookseb kiiremini, kui üheksakümne kaheksas, kuid see pole oluline. Võrreldes rebastega on nad ikka samal tasemel, kus seda oli esimene generatsioon.


Samasugust käitumist võib täheldada ka inimeste puhul. Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga, tehakse nädalas ajaliselt mitmeid kordi rohkem tööd. Kuid tegelik kasu arengult puudub. Suhe enda ja konkurendi vahel on jäänud samaks – kui üks suurendab tööpanust, suurendab seda ka teine ja vastupidi. Jällegi tuleb Punane Kuninganna – mida kiiremini jooksed, seda kiiremini teeb seda ka maa jalge all.


Inimestel ja teistel loomadel on siiski suured erinevused. Mis kehtib jäneste (loomade) puhul, ei pruugi kehtida inimestega. Äkki on võimalik panna maa liikuma suunas, kuhu ise jookseme?
Meil (inimestel) on suurepärane võime moodustada liite ning kokkuleppeid – ühendades jõud, suudame asju paremini korraldada. Ühised eesmärgid kaaluvad isiklikud üles. Kui sama suudaks ka rebased ja jänesed, võiksid nad teha midagi palju kasulikumat kui lihtsalt joosta.


Vaadakem midagi hoopis erinevat – vihmametsad. Oleme ühendanud oma jõu, et neid kaitsta. Kulutame oma väärtusliku aega ning vahendeid, kaitsmaks kriitiliselt vähenevaid metsi. Palju enam võiksid puud (vihmametsas) ise ära teha. Kui nad lepiksid kokku, et kasvame ainult 5 meetri kõrguseks ja kulutame ülejäänud aja paljunemisele, saaksid kõik samapalju päikest nagu tavaliselt. Kuid nüüd jääks palju rohkem ressursse (aega), mille abil paljuneda. Jällegi – mida puud ei suuda, suudame meie.

Tihti ei tajuta, kui suured võimalused inimestel võrreldes teistega on. Sageli leiame oma väikeseid Punaseid Kuningannasid. Ehk oleks kasulikum üksteisega võitlemise asemel jõud ühendada – muuta seda maailma paremaks, paremaks neile kes seda tahavad. Ikkagi on see meie oma liivakast, kus mängime – teist ju niipea ei anta.


0 Comments:

Post a Comment

<< Home