Monday, October 25, 2004

Kust leida haritlast?

Oleme seatud väga keerulise ja veelgi olulisema probleemi ette: kust leida haritlast? Just nimelt, tegu on äärmiselt olulise küsimusega. See, kuivõrd edukalt suudetakse haritlasi rakendada, kujuneb ju tulevikku arvestades esmatähtsaks.
Jah, aga kõigepealt peab haritlased üles leidma – või siis kohale meelitada.

Niisiis, kuidas edasi?

Et vastust saada, tuleb kõigepealt vastata, kes see haritlane üldse on?
Kas iga ülikoolilõpetanut võib kohe haritlaseks pidada?
Arvan et mitte. Samamoodi nagu hinded koolis ei näita tegelike teadmisi, ei tee ka kraadi saamine kohe haritlaseks – see nõuab palju enamat.
Leian, et esiteks peab olema teatav elukogemus ja sellega kaasnev intuitiivne käitumine. Teiseks peab olema väljakujunenud kindel arusaam, veendumus ühiskonnas toimumast – olgu see siis kodus perekonna keskel või klassis õpilaste ees. Ja kolmandaks peavad olema kompetentsed teadmised oma valdkonnast.

Tooksin ühe näite, mis annab küllaltki hästi edasi eelpool nimetatud märksõnu. Ühel vestlusel teeneka diplomaadi ja politoloog Vaino Väljasega, kes vahetas välja Karl Vaino, tuli jutuks tema teenistus Nikaraaguas – nimelt osalemine läbirääkijana Nikaraagua rahuprotsessis.
Üheks võtmefiguuriks oli peapiiskop Odandoi Bravo. Väljas palus siis tema juurde visiidile, et arutada erinevaid küsimusi ja ütelda välja oma seisukohad rahu saavutamiseks, mille takistuseks olid kaks suurriiki — Ameerika Ühendriigid ja tolleaegne Nõukogude Liit. Tundes, et vestlus kipub minema tavalist diplomaatilist rutiini mööda, proovis ta saavutada inimlikku mõistmist, pidades vajalikuks tsiteerida Piiblit, ühte kuldsalmi Matteuse Evangeeliumist. Ja mis siis juhtus peapiiskopiga!
Tema puhmas kulm kerkis, ta oli oodanud kõike muud, kui et Nõukogude suursaadik tsiteerib Piiblit. Lisades veel mõned mõtted Johannese Ilmutusraamatust, märkas peapiiskop, et need salmid pole mitte pähe õppinud, vaid on oma emakeeles Piiblit tõsiselt loetud ning püütud seda võrdlemisi täpselt hispaania keeles edasi anda.

Meie (Eesti) probleemiks on see, et teadmisi ei väärtustata. Kes natukenegi eelnevatele kriteeriumidele vastab, on tõenäoliselt erasektori teenistuses. Ja teisalt, nagu tõdes Marju Lauristin oma hiljutises artiklis, on Eesti õpetajad surutud kitsalt töövõtja seisusesse, muutudes lihtsalt müügimeesteks. Samas on taoline käitumine väga vastutustundetu tulevaste põlvkondade suhtes.

Juba praegu on hirmutav vaadata keskmist eestlast ja veel hirmsam teda võrrelda kas siis meie põhja- või läänenaabritega. Kadunud on põhilised väärtused: ausus, usaldus, koostöö valmidus. Neid väärtusi tuleb hakata õpetama juba koolipingist, esimestest klassidest alates.

Küsimus, kust leida haritlast, polegi tegelikkuses nii vajalik. Iseenesest ei oma ju haritlase leidmine mingit väärtust – oluline on teda rakendada (tootvasse protsessi).
Leidmaks haritlasi, tuleb luua lihtsalt piisavad – neid väärtustavad – töötingimused. Ja nad tulevad ise, ilma otsimata, ilma üleliigsete kulutusteta.
Võiks lihtsalt jahimeeste kombel lõksud priske tüki lihaga välja panna – kes siis ikka tukivingu peale välja tulnud on.


Võikski alustada sellega, et järgmine kord oleks küsimuse raskuskese juba haritlase tunnustamisel, tema meelitamisel klassiruumi.

Muutkem tulevikku, meil on see võimalus.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home