Monday, October 25, 2004

Aeg ja ajalugu

Saksa idealismi saabumisega, suurmeeste, nagu Immanuel Kant ja George Wilhelm Friedrich Hegel eluajal, käsitleti aja ja ajaloo küsimust kõige tõsisemalt. Idee (universaalsest) ajaloost esitaski Kant ühes 1784. aasta essees pealkirjaga „Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis“. Kuigi see kirjutis oli kõigest 16. lehekülge pikk, olid selles määratletud olulised juhised kõikideks edaspidisteks universaalajaloo kirjutamise katseteks.

Oma universaalajaloo kirjutamise projekti Kant lõpetada ei jõudnud. See kohustus jäi tema järglase Hegeli kanda, vaatamata asjaolule, et Hegelil pole kunagi olnud head mainet anglosaksi maailmas, kus teda on süüdistatud Preisi monarhia kaitsmises. Lisaks sellele oli ta ju ka metafüüsik, ja raskesti mõistetav metafüüsik – seega jäädes reaalsusest ja inglastest veelgi kaugemale. Loomulikult ei leidnud tema filosoofia seega ka suuremat tunnustamist.

Hegelile määratles oma projekti kui katset kirjutada universaalset ajalugu, mis kujutaks endast „vaimu ilmumist sedamööda, kuidas ta arendab välja teadmise selle kohta, mis ta potentsiaalselt on“. Hegel käsitleb ajalugu mõistelisena, avaldades seda teadvuse, vabaduse, ratsionaalsuse, vaimu ja riigi mõistetega. Tähtsamateks tuleb siinkohal pidada just teadvuse ja vabaduse põhimõtteid. Hegel leidiski, et universaalse ajaloo arenemist on võimalik mõista kui inimvabaduse võrdsuse kasvamist – ehk siis, universaalne ajalugu pole midagi muud, kui inimese järkjärguline tõus täielikku ratsionaalsusesse ning eneseteadlikusse.

Hegeli versiooni kohaselt iseloomustab ajalugu range sisemine sihipärasus. Ajalugu ei ole kogum erinevaid kogemusfakte, mis osutuvad selleks, mis nad juhtuvad olema, vaid protsess, millel on olemas eesmärk, objekt ja suund. Seega ajalugu on põhiolemuselt seaduspärane ja lõplik. Selle seaduspärasuse (ja lõplikkuse) paljastamine on filosoofia ülesanne.

Hegeli arvates on iga maailmaajaloo sündmus midagi tunduvalt enamat, kui algselt välja paistab. Maailma ajaloo pealispinna all töötavad nähtamatud jõud ja maailmaajalugu ise on nende jõudude väljendus.

Siinkohal on huvitav mõelda, et kuhu siis ükskord välja jõutakse. Kui kaugele areneb ajalugu? Milliseks kujuneb „viimane“ valitsus, ühiskond või ka inimene. Hegel ise leiab ajaloo juba lõppenud olevat (selles lõpupoole). Aga oletame, et Hegel eksis ja eksivad ka teised tänapäeva teadlased, filosoofid. Ütleme, et Fukuyama populariseeritud liberaalse demokraatia võidu käik ei toimu, või siis on ainult ajutiseks nähtuseks – mis siis juhtub? Üks tuntuimaid (ja laiemalt levinud) käsitlusi tulevikust on ilmselt „Tähesõdadest“ tuntud „planetaarne nõukogu“. Samas on see väga sarnane praegusele valitsemisvormile, erinedes ainult oma laiendatud ulatuse poolest. Tõesti, siin on ühtsele seisukohale väga raske jõuda – eks „ajalugu“ peab näitama, kuidas lood on.

Kui nüüd jääb mulje, et Hegel (ja ka Kant) oli esimene filosoof, kes ajaloost kirjutas, siis päris nii see tegelikult pole (ei sära meist keegi üksinda poodiumil). Enne teda püüdsid universaalset ajalugu sõnastada näiteks autorid nagu Fontenelle või Condoret. Küll aga oli Hegel esimene historistlik filosoof, uskudes seega tõe olulisust ajaloolises suhtelisuses.

Hegel väitis, et kogu inimteadvus on piiratud inimest ümbritseva keskkonna konkreetsete sotsiaalsete ja kultuuriliste oludega – ehk aegadega. Näiteks ei olnud mõtlemine minevikus õige mitte absoluutselt või „objektiivselt“, vaid suhteline selle ajaloolise või kultuurilise raami suhtes, milles see inimene elas. Inimajalugu ei tohiks seepärast näha ainult kui eri tsivilisatsioonide ja materiaalsete saavutuste jada, vaid kui eri teadvusvormide jada. Teadvus, see, kuidas inimesed suhtuvad põhjapanevatesse küsimustesse nagu õige ja vale, nende uskumused jumalate kohta ja isegi see, kuidas nad maailma tajuvad, on aja jooksul põhjalikult muutunud. Ja need erinevad perspektiivid olid vastastikku vastuolulised ehk „võltsteadvuse“ vormid, paljastudes ajaloo edasises kulus.

Eelneva põhjal saab mingil määral seletada ka eespool mainitud probleemi sotsiaalse ja poliitilise ajaloo lõpust (arengust). Oma hinnangute andmisel lähtume alati ju teatud taustsüsteemist, nagu füüsikaski kasutatakse mõõtmiste juures suhtelisuse mõistet. Muutused toimuvad vaatleja suhtes, teise keha suhtes või isegi uuritava objekti enda suhtes. Siinkohal võibolla aitakski eelnevaid filosoofilisi probleeme lahendada see sama füüsikast tuntud suhtelisuse mõiste. Kui unustada, et eelnevalt on tuldud anarhiast korrani, türanniatest demokraatiateni oleks vastust ajast ja ajaloost ehk palju lihtsam leida. Kuidas see aga täpsemalt peaks välja nägema, ei saa nüüd ühe kirjatüki põhjal kindlasti ütelda. Taolise küsimuse (esialgu isegi veel hüpoteetilise) lahendamine vajab palju rohkem aega ja mõtlemist.
Puhtalt Hegelist lähtudes, kujutab ajalugu kui protsess endast midagi, mille kaudu väljendub reaalsuse põhiolemus. Ajalugu on nagu hiigelsuur tekst; üksikute lausete lõplik sisu selgub alles suhtes tervikuga, mis oma olemuselt ületab üksikväljendeid.

(Eelnevalt väljapakutud idee oleks justkui selle vastand, mida võiks ju proovida?!)

See tekst - maailmaajalugu - ei ole meelevaldne. Vastupidi, ainuke mõte, mille esitab filosoofia, on see lihtne mõte, et maailma valitseb Mõistus, nii et järelikult on ka maailmaajaloo käik olnud mõistusepärane. Hegel on ratsionalist, kellele reaalsus on olemuselt mõistuspärane, väljendades ennast (maailmaajaloo) Mõistuses.
See vapustav tees on Hegeli filosoofia üks kandvamaid tugesid. Kogu Hegeli süsteem on selle täpsustamine ja põhjendamine.

Me ei saa mõista ühtegi Hegeli keskset ideed, mõistmata tema süsteemi üldiselt. Hegel muudab providentsiaate filosoofiliseks ja räägib “vaimu mõistuslikust ja paratamatust tahtest”, mis “on juhtinud ja juhib maailmas toimuvat”. Maailmaajalugu on protsess, kus Mõistus teeb ennast teadlikuks. “Mõistus on valitsenud ja valitseb maailmas samuti nagu maailmaajaloos.” Nii annab Hegel sellele “piiritule jõule” koha, mis kristlikus providentsis kuulub Jumalale.

Kõiksus ei ole “jumalik”, ja ta ei ole ka selle vastand; ta on mõlemad üheaegselt. Hegel tahab leida ühtsust, tervislikkust ja sünteesi. Hegel liigub uuelaadse ühtsuse poole; see on juhtteema nii Hegeli ajaloofilosoofias kui ka loogikas - see on omane tema filosoofia kõigile olulistele tahkudele.

Nüüd siis ka juba eespool mainitud probleemist „ajaloo lõpu“ üle. Kogu aja ja ajaloo üheks huvitavamaks järelduseks (minu jaoks) oligi see, et on olemas ajaloo lõpp (iseasi, millal ja millises vormis see saabub). Hegel ei uskunud, et ajalooprotsess kestab lõpmatult, vaid lõppeb vabade ühiskondadeni jõudmisega reaalses maailmas. Loomulikult ei tähenda see seda, et sündmused, mis tulenevad inimkonna sündide ja surmade vaheldumisest ühiskonnas, saavad otsa või et faktilistel teadmistel maailma kohta on lagi. Nagu eelnevalt mainitud, kujutas ajalugu Hegeli järgi inimese edenemist ratsionaalsuse ja vabaduse kõrgematele tasanditele ja sellel protsessil oli absoluutse eneseteadvuse saavutamisega seotud loogiline lõpppunkt. Ja seda eneseteadvust, uskus ta, kehastas tema enda filosoofia.

1806. aastal kuulutas Hegel, et ajalugu lõppes Jena-Auerstedti lahinguga – ehk liberaalse riigi võidukäiguga. Loomulikult ei mõelnud ta siin jällegi, et kõikjal oleksid liberaalsed riigid tekkinud või, et kõikjal oleks eneseteadvus saavutatud. Tähtis on siin aga see, et vabaduse ja võrdsuse põhimõtted on avastatud ja rakendatud.
Hegeli spekulatiivset mõtlemist on 20.sajandi analüütilise filosoofia ringkonnad pidanud musternäidiseks kõige segasemast ja võlts-sügavast filosoofiast - paradigmast filosoofiast sellisena, nagu seda ei tohi teha. Siiski ei saa olla kahtlust Hegeli tohutust mõjust hilisemale filosoofiale. Meie sajandil lähtuvad Hegelist näiteks Husserl, Heidegger ja Sartre. Nendest nimedest kasvas välja marksism, fenomenoloogia ja eksistentsialism – ning seda kõik alusele, mille oli rajanud Hegel.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home