Wednesday, October 27, 2004

Mihkel Kärmas, Pekka Erelt - Maailmakuulsad eestlased

Subjektiivse nimistu maailma suuremal või vähemal määral muutnud eestimaalastest ja eesti sugupuuga tegelastest. Milline oleks moodne maailm, kui need kangelased või antikangelased poleks olnud sel ajal selles kohas? Nimetagem seda väikerahva egotripiks, kui soovite.

Impeeriumide sünni ja languse juures

Alfred Rosenberg (1893-1946) on konkurentsitult kuulsaim Eestist pärit inimene. Tallinnas sündinud Rosenberg oli hariduselt arhitekt, kuid maailmatuntuse sai ta kui natsismi ideoloog. Tema raamat “Der Mythos des 20. Jahrhunderts” oli Hitleri “Mein Kampfi” kõrval natside teine püha raamat.

Aleksander Kesküla (1882-1963) oli Lenini maaletooja. I maailmasõja algul sütitas Kesküla keiserlikus Saksamaas huvi tollal veel tähtsusetu Lenini vastu ning sakslased aitasidki viimase lõpuks võimule.

Eesti pressis on ilmunud materjale, mis püstitavad versiooni, et Vene troonipärija Aleksei pääses 1918. aastal tsaaripere veresaunast ja elas hiljem osa elust Eestis, kandes Heino Tammeti (1904-1977) nime. Tema hauakivi Kanadas, kuhu ta emigreerus, kannab kirja: Romanov, His Imperial Highness Alexei Nicolaievich Sovereign Heir Tsarevich, Grand Duke of Russia.
Michael Barclay de Tolly (1761-1818) oli Vene ajaloo kuulsamaid väekomandöre, kes juhtis Borodino lahingus Vene armee paremat tiiba ja keskosa ning ei lasknud Napoleonil Venemaad võtta. Ta on maetud uhkesse hauakambrisse Jõgevestes ning Tartus on talle püstitatud monument.

Johann Reinhold von Patkul (1660-1707) oli tuntumaid Eestis tegutsenud aferiste. Stockholmis sündinud Patkul punus salanõu oma kodumaa mõju vähendamiseks Läänemere ääres. Lõi Rootsi-vastase liidu, millest algas Põhjasõda ja Eesti langemine Venemaa küüsi.

Ljubov ja Karl Rimm olid 20. sajandi suurima spiooni Richard Sorge kaastöölised. Eesti soost luurajad olid noorele nõukogude välisluurele korvamatud. Aitasid hiljem N. Liidu kangelaseks kuulutatud Sorgel tema Shanghais tegutsemise ajal Jaapani sõjasaladusi välja õngitseda. Karl Rimm tapeti 1943 repressioonide käigus. Eesti Mata Hari Ljubov Rimm suri personaalpensionärina Viljandi keskhaiglas 1976 maksavähki.

Johan Laidoner (1884-1953) juhtis 1925. aasta lõpul Rahvasteliidu piirikomisjoni Iraagis ning tänu viimase otsusele sai Iraak endale Mosuli linna.

Vaino Väljas (s. 1931). Poliitik ja diplomaat. N Liidu suursaadik Nikaraaguas ajal, mil N Liit toetas materiaalselt ja moraalselt sealset kodusõda.

Uno Lõhmus (s. 1952) on Eesti esindaja Euroopa Kohtus Luksemburgis, mis oli seni kõrgeim amet Euroopas, mida pidas eestlane. Ilmselt tuntumaks temast saab Eesti uus eurovolinik Siim Kallas (s. 1948).

Kõigevägevama apostlid

Moskva Patriarh Aleksius II (s. 1929). Sel esmaspäeval 75 aastat tagasi Tallinnas sündinud poisist Aleksei Ridigerist sai Jumala asemik maa peal umbes 80 miljoni õigeuskliku jaoks. Ilmselt ei sünni järgmise tuhande aasta jooksul Eesti aladel nii tähtsat usujuhti.

Vend Vahindra alias Paljasjalgne Tõnisson (1883-1962). Vana-Põltsamaalt pärit usu- ja rännumees Karl Tõnisson unistas budistlikust Balti riigist ja nimetati Dalai-laama poolt Lätimaa ning kogu Baltikumi budistlikus peapiiskopiks. Bodisathva Vahindra suri pühakuna Ranguunis, Birmas. Tema järglane ja õpilane oli vend Ašin Ananda (samuti Eestist pärit Freidrich Lustig), kellest sai maailmakuulus budist.

Seiklejad ja maadeavastajad

Adam Johann von Krusenstern (1770-1846) ja Fabian von Bellingshausen (1778-1852) olid Eestis sündinud meresõitjad, kelle juhtimisel sooritati aastatel 1803-06 esimene Vene ümbermaailmareis. Eesti esimene ümbermaailmapurjetaja sinimustvalge lipu all oli Käsmust pärit Ahto Valter (1912-1991), kes pälvis kahe ilmasõja vahel oma mereseiklustega suurt tähelepanu, seda enam et teda peeti korduvalt hukkunuks. Mereentusiast suri kõrges vanuses Neitsisaartel.

Jack Lousma (1936) on väidetavasti esimene ja seni viimane kosmoses käinud eestlane. NASA värvides Lousma ehk Jaak Laasmaa (nagu teda mõnedes siinsetes tähtraamatutes nimetatakse) lendas 1973. aastal Skylabi orbitaaljaamaga ja 1982. aastal kosmosesüstikuga Columbia, tehes kokku ligi 1000 ringi ümber maakera. Ametlik biograafia praegu Michiganis elava kuuekordse vanaisa eesti juuri siiski ei maini.

Leonhard Niit. 20. detsembril suri Vaiksel ookeanil asuvas Tonga kuningriigis elanud eestlane, kes oli kuninga Taufa’a-Tupou IV kalandusnõunik ning suure kalapüügilaevasiku omanik. Hiiumaal sündinud Niit oli imepärase saatusega mees. Rootsis kiiret karjääri tehes jõudis ta esimese välismaalasena allveelaeva kapteni ametikohale ja jätkas hiljem kruiisilaevade kaptenina Kariibi merel ja kalalaevade omanikuna Põhjamerel. Pärast abikaasa surma kolis Tongale.

Tehnika- ja teadusrevolutsiooni maaletoojad

Karl Ernst von Baer (1792 – 1876). Piibe mõisas sündinud baltisaksa loodus- ja arstiteadlane. Munaraku, Maa pöörlemisest tuleneva jõgede vastaskallaste erinevuse ning Siberi igikeltsa avastaja. Mees meie kahekroonisel rahatähel. Tema Toomemäel asuva kuju pead pesevad tudengid iga aasta šampanjaga. Lapselaps Leonor von Baer elab Tšiilis.

Eesti päritolu Alexandre Liwentaal (1868-1940) tegi õhulennu juba kümme aastat enne kuulsaid Wrigti vendi ning töötas koos kuulsa krahv Zeppeliniga. Šveitsis eesti emigrandi peres sündinud aviaator andis suure panuse õhupallide, dirižaablite ning lennukite arengusse. 1894. aastal sooritas lennunduspioneer Inglismaal isevalmistatud purilennukil 80meetrise õhulennu.
Walter Zapp (1905-2003). 97aastaselt Šveitsis surnud härra Zappi leidurikarjääri säravaim saavutus oli minikaamera Minox, mille joonis sündis tema noorpõlvekodus Tallinnas Nõmmel 1935. aastal ja mis sai tegelaseks lugematuse spioonifilmides ja –lugudes. Et Minoxi seeriatootmist alustati Lätis, peavad ka lõunanaabrid Zappi oma suurkujuks.

Eduard von Wahl (1867-1948) tõi aastal 1922 Tallinnas avalikkuse ette uue tehiskeele oktsidentaali. Baltisakslasest kooliõpetaja loodud keel elab maailmas tänaseni, tema looja aga lõpetas elupäevad Seevaldis.

Boris Kabur (1917-2002) leiutas 1952. aastal vangilaagri viljastavates tingimustes käsimootorsae “Družba”. Vene kombe kohaselt saagi ratsionaliseeriti hiljem korduvalt, mille tulemusel see aga muutus kaalult raskemaks ja vähem töökindlaks.

Eesti kaunitarid

Mena Suvari. Äsja 25aastaseks saanud Hollywoodi tähekese isa on eesti emigrandist psühhiaater Ando Suvari. Hitt-noorsoofilmides (American Pie, American Beauty) masside teadvusse tõusnud kaunitari karjäär liigub tõusujoones ja temast loodetakse A-kategooria staari.
Carmen Kass, kelletiitel välismaises pressis on tihti: “The richest girl from Estonia”. Tuhkatriinulugu lennutas 25aastase Paide plika maailma kuumemate modellide sekka, mis lubab tal kuuldavasti kasseerida aastas 70 miljonit krooni. Kauni kehaga eesti nümfi palk ja kuulsus loodetavasti vaid kasvavad, sest hiljuti hakkas ta filmitäheks.

Miliza Korjus (1909-1980) ei saanud kuulsaks omal maal. Estonia teater põlgas ta ära, küll aga sobis Korjuse kaunis hääl Berliini Riigiooperile ja Hollywoodile. Osatäitmine muusikafilmis “Suur valss” (1940) tõi lauljatarile maailmakuulsuse. Elas elu lõpuni Los Angelese ääres luksusvillas, mille eelmine omanik oli maailmakuulus ooperiööbik Mario Lanza.

Ilusad eesti mehed

Georg Ots (1920-1975) on ilmselt kuulsaim eesti meeslaulja läbi aegade. Ometi näib tema populaarsus olevat praegu suurem väljaspool Eestit, eriti Venemaal ja Soomes, kus “Mister X” ja “Saaremaa valss” on endiselt hitid.

Bruno O’Ya (1933-2003) sai ilmselt kuulsaimaks eesti filmitäheks sotsleeris, mängides Poola, Saksa DV, Slovaki jm mängufilmides. 1968 pärjati eesti filmistaari Kambodža filmifestivalil parima meesosatäitja auhinnaga. Kokku mängis O’Ya ehk Oja sajas filmis.

Kunstiheerosed

Michel Sittow (1469-1525). Tallinnas ilmavalgust näinud ja üle-euroopalise renomee saavutanud maalikunstnik. Töötas Hispaanias ja Madalmaades õukonnakunstnikuna.
Carl Oswald Bulla (1854-1929) oli austerlasest päevapiltnik, kes jäädvustas sadades tuhandetes fotodes Vene tsaari, maailmalinna Peterburi, aga ka pisikest Sõrve säärt. Viimasest pärit tüdrukule kaotas keisrikoja fotograaf Bulla oma südame ning elas viimased kümmekond aastat oma elust Saaremaal.

Louis I. Kahn (1901-1974) Saaremaal sündinud karismaatiline arhitekt, kes kolis koos perega nelja-aastaselt USAsse ja saavutas seal rahvusvahelise tuntuse. Mõnedel hinnangutel koguni üks 20. sajandi lõpu mõjukamaid arhitekte. Nooruses saadud põletusarme kandnud mehe kuulsamaid töid on Bangladeshi parlamendihoone ja kapitoolium. Tema poja Nathanieli äsjavalminud dokfilm isast kandideerib oma kategoorias Oscarile .

Aleksandr Solženitsõni eesti sõbrad Vasulast, eeskätt Arnold Susi (1896-1968) olid tuntud kirjaniku valgustajateks. Otto Tiefi valitsuse (1944) minister Susi istus 1945 Solženitsõniga ühes kongis ja tutvustas teda maailma asjadega. Kuuekümnendatel külastas kirjanik korduvalt Vasulat ning lõpetas seal oma kuulsa “Gulagi arhipelaagi”.

Edmund Valtman (s 1914) on arvatavasti ainuke eestlane, keda pärjatud maineka Pulitzeri auhinnaga (1962). Selle sai ta Kuuba liidrit Fidel Castrot kujutava poliitilise karikatuuri eest.
Ülo Sooster (1924-1970) maalis Moskvas kummalisi kodusaare Hiiumaa kadakaid, kalu ja mune. Temast sai kuuekümnendail Moskva põrandaaluse kunstielu üks juhte ning teda austatakse siiani. Üks maailmas tuntumaid Vene kunstnikke Ilja Kabakov on kirjutanud Soosterist isegi raamatu.

Ilon Wikland (s. 1930) on ilmselt üks maailma enim tiražeeritud eesti kunstnikke. Sõjapõgenikuna Rootsi sattunud Wikland illustreeris enamuse Astrid Lindgreni maailmakuulsatest klassikutest, andes näo näiteks Karlssonile katuselt ja Bullerby lastele.
Moodsa Eest visiitkaart maailma kultuuris on süvamuusika, mille vaieldamatud heerosed on heliloojad Arvo Pärt (s. 1935) ja Erkki-Sven Tüür (s. 1959) ning dirigendid Neeme Järvi (s. 1937) ja Eri Klas (s. 1939). Vaid Tüür ja Klas elavad alaliselt Eestis.

Tanel Padar, Dave Benton ning Ivar Must ei ütle nimedena lihtsale eurooplasele midagi, küll aga mäletatakse tänu nende Eurovisioonivõidule Tallinna toodud maailma ühe suurima teleshow korraldamise au.

Suuri sportlasi

Martin Klein (1884-1947) polnud mitte ainult esimene eestlasest olümpiamedalist, vaid ka mees, kes läks ajalukku maadlusajaloo pikima matšiga. See 11 tundi 40 minutit väldanud maadlus tõi Kleinile Stockholmi olümpiamängudelt (1912) hõbemedali. Kuna Klein oli nii kurnatud, loobus ta kullamatšist.

Kristjan Palusalu (1908-1987) võitis 1936. aasta Berliini OM-il kreeka-rooma ja vabamaadluses raskekaalus kuldmedali. Ainus raskekaalumaadleja, kellel see mõlemas maadlusliigis ühel OM-il on õnnestunud.

Paul Keres (1916-1975) mõjutas kogu malemaailma mitte ainult kui väga mitmekesine mängija ja teoreetik, vaid ka kui kõrge spordieetikaga inimene.

Evald Miksonisse (1911-1993) suhtuti Islandil kui rahvuskangelasse, kes tõi saarele sauna- ja korvpallikultuuri. Endine Eesti jalgpallikoondise väravavaht ja poliitilise politsei ametnik veetis elu sügise Islandil Edvald Hinrikssoni nime all ning sai seal armastatud spordijuhiks. Tema poeg Atli Edvaldsson mängis 70 mängu Islandi vutikoondises. Miksonit püüdsid järgemööda sõjakuritegudes süüdistatuna tribunali alla saada nii N. Liit kui natse küttiv Simon Wiesenthali keskus.

Jaan Talts (s. 1944) püstitas tõstjana 41 maailmarekordit! Mitmekordne olümpiavõitja proovis põgusalt kätt ka uue Eesti poliitikas.

Mehed mustast kroonikast

Teet Härm alias Stockholmi Lahkaja (s. 1953). Rootsieesti perest pärit Härmi näol on tegu kas maailma ühe kurikuulsama sarimõrvariga, kes vabadust naudib, või süütu õnnetuga, kelle elu lohakas juurdlus ja meediahüsteeria rikkusid. Ehkki ta pääses prostituutide tükeldamise süüdistusest, figureerib tema nimi endiselt interneti fännilehekülgedel kõrvuti koos teiste morbiidsete staaridega ning tema juhtum annab siiani ainet lugematuteks artikliteks, raamatuteks, telesaadeteks ja isegi filmideks. Hetkel kestab Rootsis kohtuvaidlus, kus püütakse Härmi nime lõplikult puhastada.

Aastaid on Venemaa allilma mõjuvõimsaima Solntsevo grupeeringu üheks liidriks peetud Arnold Tamme. Tänaseks oma perekonnanime slaavipärase Spivakovskiga asendanud ning viimasel ajal pigem popidiivade saatjana esineva allilmaautoriteedi isa on Eesti kirjanike liidu liige, mitmete siinsete autorite loomingut vene keelde tõlkinud Arnold Tamm.

Kes on maailma rikkaim eestlane?

Harry Männil (s. 1920) Venezuela suurärimees ja mõnedel hinnangutel rikkaim eestlane maailmas. Ühe maailma ühe parima Kolumbuse-eelse kunstikogu omanik, mida kuuldavasti soovis omandada Louvre. Ka Männili minevikule heidab varju Wiesenthali keskuse jätkuv huvi, mistõttu eesti emigrant sai USA sissesõidukeelu.

Rikkaima eestlase aule pretendeerib ka esimese eestlasena sir’i tiitli saaud Austraalia kaevandus- ja suurtööstur Sir Arvi Parbo (1926). Maailma rikkaim eestlanna on kinnitamata andmetel ajalehemagnaat Rupert Murdochi eestlannast eksabikaasa Anna Murdoch (s. 1944).

Arvi Parbo - "What I would say to young Australians?"

"Thank you for the invitation to speak here today.

On another occasion some time ago, I was asked what I would say to young Australians about their future. It occurred to me that you may be interested to know what my answer was.

I would begin by telling young Australians that they belong to a small group of privileged people. It is difficult to find a country and a people in more favourable circumstances than Australia and Australians.

We have a democratic political system, personal freedom rarely matched anywhere else in the world, freedom from terrorism, and no historical or religious enmities with our neighbours or, indeed, with any other country. We have a wonderful climate, an impressive record of economic development, high living standard, and a proven ability to establish and operate world scale and world competitive enterprises.

We have the ability to produce far more food and fibres than we need. We have an abundance of virtually every mineral and a high potential for discovering more. We have far more than adequate land, no really serious environmental problems, relatively few natural disasters, no racial problems, and a literate and diverse population living happily together. We are a part of the Western Pacific region, an area with a highly promising future.

Australia is a great country to live in, as I remind myself every time I return from a visit to another part of the world. We are the envy of many people elsewhere in the world.

But I would also tell young Australians that this good fortune does not entitle them to anything. One the contrary, it imposes obligations to prove by making wise use of these advantages that they are worthy guardians of what is entrusted to them. This is not something which can be done once and then put aside; it is an ongoing obligation in a continuously and rapidly changing world which requires an ongoing response.

I would tell them that the worthiness of this response will be the sum of their individual responses. They should not imagine that government, or business, or unions, or any other part of the social and economic machinery can carry the responsibility for us while we, the citizens, just look on. The machinery is necessary, but it is not governments, or business, or unions but the energy, the risk taking, the ingenuity, the dedication, the persistence, and the acumen of individuals, individually and through organisations and enterprises, which determines our future.

I would tell them that we can only continue to enjoy the advantages we have if we are aware that there are threats to our own society to our freedoms and our way of life and accept individual responsibility for guarding against these threats. I will come back to these.

I would tell them that Australia is today very much a part of the world. What happens elsewhere in the world has a direct influence on us.

There have been many changes in the world in recent years, and many changes in Australia. These changes will continue. Before the end of their working lives today's young Australian are likely to work and play using processes and equipment not yet in existence and perhaps not even imagined; certainly their children and grand children will.

I would tell young Australians that the most valuable asset for them is the best possible education or skill which allows them to develop their talents to the fullest, and an attitude which enables them to access changes as natural. It is also one of the few personal assets they can always take with them wherever they go.

I would tell them that the purpose of education is certainly not just preparation for the working life, but I would also tell them that any education which does not recognise that work is an important part of life fails both the students and the community.

I would tell them that the most important thing for them is to spend their future doing what they really like doing, and the second most important thing is for them to be very good at it. In these circumstances work will not be drudgery, but fun and a privilege. It does not matter what this chosen activity is, as long as it is what they really like doing.

I would tell them that to find a job they want they may well have to go out looking for it. All Australians, including the Aborigines, are immigrants or descendants of immigrants who travelled long distances to get here. Some 25% of the people in Australia today were born in another country. They came here looking for the opportunities to do what they want to do. There is not particular reason why jobs for young Australians should be available around the corner from the where they live. The pioneering spirit is needed today as much as in the past.

I would tell them that the economy is not an end in itself, but that a worthwhile society depends on a strong and prosperous economy. The quality of life in its many facets, not only material but also social, cultural, psychological, religious, environmental, and so on, depends on having the economic means to achieve the desired result. To use economic performance as an indicator of wellbeing is not an expression of greed or a mindless quest for material acquisitions by simply a shorthand way of expressing our ability to achieve high standards across the whole spectrum of human activity.

The purpose of business is to establish this economic base. Business and the community are not antagonists as they are sometimes portrayed. Winston Churchill once observed that "Some see private enterprise as a predatory target to be shot at, others as a cow to be milked, but few are those who see it as a sturdy horse pulling the wagon. "The reality is, that it is very much in the community's interest to have a strong, competitive, and prosperous business sector. This applies particularly to those who want further improvements in welfare, social services, and environmental care. Such improvements are only possible in a successful and prosperous economy, which can only develop if the community appreciates and encourages economic activity.

I would tell them that excellence and job satisfaction, and having pride in what one does are important for personal reasons, but they are also important because this is what Australia needs. Even the simplest jobs can be done proudly and well, or dispiritedly and badly.

Better performance is not so much a matter of working harder than it is improving our skills, removing unnecessary obstacles to the efficient functioning of the economy and, above all, developing a community attitude which encourages and applauds achievement.

In evaluating our personal and community performance we must compare ourselves not with what we did previously, but with our competitors who, of course, are improving their performance at all times. We are aiming at a fast moving target.

I would tell young Australians that is we perform well, we can have increasing instead of decreasing living standards in all respects, material and otherwise. Many of our competitors are in countries with high wages and living standards. There is nothing wrong with high rewards, provided these are justified by high performance.

We must make full use of our natural advantages and create additional advantages though skill, innovation, quality, and superior service. Once having established these advantages we must be very careful not to destroy them through foolish actions or our own, as we have done not infrequently in the past.

I would tell them that being competitive does not mean being ruthless egomaniacs lacking compassion and morality, as people in business are sometimes portrayed. For every unscrupulous person in business there are millions of honest strivers. One of the great pleasures of my life has been the privilege of working with people of the highest personal and business standards and who are amongst the very best in their professions. Regrettably, such stories do not sell books or attract high television ratings.

A competitive society does not mean ignoring those in the community who, for one reason or another, cannot look after themselves. On the contrary, a strong and competitive economy will enable us to look after such people better. It does, however, mean that no-one is entitled to handouts just because they happen to be Australians.

I would tell young Australians to be proud of the achievements of their predecessors and not be influenced unduly by those who can only see things to criticise in the past. Let us by all means admit the mistakes made in the past which we can now see with hindsight and from the comfort of where we are today, but let us also recognise that many of the privileges and comforts we now enjoy arise from the efforts of the early settlers who faced and overcame difficulties which very few, if any, of us today would be prepared to face.

I would tell young Australians that they should be proud of their history and their country, but that their future depends on understanding and becoming comfortable with the rest of the world.

I would tell them that the first step in this process is to develop a genuine interest in other countries and their people. To do this, they need to learn something of world history and learn to appreciate different cultures. I would also them to remember that, compared to many other countries, our own short existence as a nation is only a blip on the screen of history.

I would tell them that we are very fortunate because English is becoming the universal language throughout the world, but that it is necessary to learn something about the characteristics and structure of other languages to be able to understand other cultures and people. Every young Australian should learn at least one other language.

I would tell them that while we in Australia have made great progress for the better in recent times, there have also been developments which are cause for serious concern.

I would advise them to reject the negative attitudes which have crept into the Australian community in various guises. Much of this comes from attempts by small groups of people, skillful in getting the attention of the media, to gain influence and political power through treating the truth carelessly and promoting fear and guilt. There is no future in just being against something. The future depends on being for something.

I would tell them to think in terms of "contributions" and "responsibilities" instead of "entitlements" and "rights". Nothing in life worth having is free, or obtainable without effort.

I would advise them not to accept uncritically what they hear said, including what I say. They should make up their own minds about what makes sense and what does not.

They should be particularly wary of glib statements and slogans that something is necessary to save the world, or is for the public good. Such slogans are often used to divert attention from the weakness of the argument.

I would tell them to prize above all free speech, the irreplaceable ingredient of a free society. There are serious threats to this freedom in Australia. Verbal intimidation of people expressing "politically incorrect" views, which has been commonplace for some time, is starting to include the threat of physical violence. This strikes at the very core of a worthwhile society.

Democracy is not just elections and voting; it is most importantly the liberty of the individual and his or her protection by law so that people can make a free choice as to how we live their lives. This is above all what makes Australia a great country to live in. We must guard this liberty jealously.

I would tell young Australians that they face a future full of challenges which offers no soft options for them or Australia. I would also tell them that this is not a reason for despondency but for eager acceptance, because it means that the future is in their own hands. History leaves no doubt that people who master and accept such challenges benefit greatly from it.

I would tell them that what they need in facing the future is not foolish optimism, nor destructive pessimism, but realism and willingness to deal with world as it is, not as we would like it to be.

I would tell young Australians that they have an exciting future. I only wish I could be starting out again together with them."

Monday, October 25, 2004

Kust leida haritlast?

Oleme seatud väga keerulise ja veelgi olulisema probleemi ette: kust leida haritlast? Just nimelt, tegu on äärmiselt olulise küsimusega. See, kuivõrd edukalt suudetakse haritlasi rakendada, kujuneb ju tulevikku arvestades esmatähtsaks.
Jah, aga kõigepealt peab haritlased üles leidma – või siis kohale meelitada.

Niisiis, kuidas edasi?

Et vastust saada, tuleb kõigepealt vastata, kes see haritlane üldse on?
Kas iga ülikoolilõpetanut võib kohe haritlaseks pidada?
Arvan et mitte. Samamoodi nagu hinded koolis ei näita tegelike teadmisi, ei tee ka kraadi saamine kohe haritlaseks – see nõuab palju enamat.
Leian, et esiteks peab olema teatav elukogemus ja sellega kaasnev intuitiivne käitumine. Teiseks peab olema väljakujunenud kindel arusaam, veendumus ühiskonnas toimumast – olgu see siis kodus perekonna keskel või klassis õpilaste ees. Ja kolmandaks peavad olema kompetentsed teadmised oma valdkonnast.

Tooksin ühe näite, mis annab küllaltki hästi edasi eelpool nimetatud märksõnu. Ühel vestlusel teeneka diplomaadi ja politoloog Vaino Väljasega, kes vahetas välja Karl Vaino, tuli jutuks tema teenistus Nikaraaguas – nimelt osalemine läbirääkijana Nikaraagua rahuprotsessis.
Üheks võtmefiguuriks oli peapiiskop Odandoi Bravo. Väljas palus siis tema juurde visiidile, et arutada erinevaid küsimusi ja ütelda välja oma seisukohad rahu saavutamiseks, mille takistuseks olid kaks suurriiki — Ameerika Ühendriigid ja tolleaegne Nõukogude Liit. Tundes, et vestlus kipub minema tavalist diplomaatilist rutiini mööda, proovis ta saavutada inimlikku mõistmist, pidades vajalikuks tsiteerida Piiblit, ühte kuldsalmi Matteuse Evangeeliumist. Ja mis siis juhtus peapiiskopiga!
Tema puhmas kulm kerkis, ta oli oodanud kõike muud, kui et Nõukogude suursaadik tsiteerib Piiblit. Lisades veel mõned mõtted Johannese Ilmutusraamatust, märkas peapiiskop, et need salmid pole mitte pähe õppinud, vaid on oma emakeeles Piiblit tõsiselt loetud ning püütud seda võrdlemisi täpselt hispaania keeles edasi anda.

Meie (Eesti) probleemiks on see, et teadmisi ei väärtustata. Kes natukenegi eelnevatele kriteeriumidele vastab, on tõenäoliselt erasektori teenistuses. Ja teisalt, nagu tõdes Marju Lauristin oma hiljutises artiklis, on Eesti õpetajad surutud kitsalt töövõtja seisusesse, muutudes lihtsalt müügimeesteks. Samas on taoline käitumine väga vastutustundetu tulevaste põlvkondade suhtes.

Juba praegu on hirmutav vaadata keskmist eestlast ja veel hirmsam teda võrrelda kas siis meie põhja- või läänenaabritega. Kadunud on põhilised väärtused: ausus, usaldus, koostöö valmidus. Neid väärtusi tuleb hakata õpetama juba koolipingist, esimestest klassidest alates.

Küsimus, kust leida haritlast, polegi tegelikkuses nii vajalik. Iseenesest ei oma ju haritlase leidmine mingit väärtust – oluline on teda rakendada (tootvasse protsessi).
Leidmaks haritlasi, tuleb luua lihtsalt piisavad – neid väärtustavad – töötingimused. Ja nad tulevad ise, ilma otsimata, ilma üleliigsete kulutusteta.
Võiks lihtsalt jahimeeste kombel lõksud priske tüki lihaga välja panna – kes siis ikka tukivingu peale välja tulnud on.


Võikski alustada sellega, et järgmine kord oleks küsimuse raskuskese juba haritlase tunnustamisel, tema meelitamisel klassiruumi.

Muutkem tulevikku, meil on see võimalus.

Sports and money (money issues)

In the old days sport and money were clearly separated. Two hundred years ago, were most competitions free for people. And what’s even more significant, no one knew about commercials and advertisement. So where are we standing today? What’s the relationship between sports and money?

Using the concept that Richard Dawkins developed in his brilliant book “The Selfish Gene”, we can say, that nowadays sports and money are living together as genes, to have a healthy sex-life and to survive.

What I mean by sex-life is that sports as a female and money as a male need each other to prosper. Human abilities have reached their limits. Without any dope or technological change the elevation to a new level is impossible. But the modern technologies are very expensive. No sportsman could use (buy) those things just by his own – some sponsorship is needed. So, now we are on a point where there’s a witty women waiting for a male to come.

And the masculine one will come. Money will arrive as soon as the smell of the possibility to prosper has spread. Well, money is always looking new ways to reproduce itself, even if it means destruction for others.

In this case, when we have a female waiting, money sees an easy catch to be made. What brings allure into this show, is that the girls are always looking for a new ways of making themselves more beautiful, then their companions are. And the money has the power of making that all come true. With the newest technologies and unfortunately also with the newest dopes, sportsmen can beat the others, whatever the odds might be.

And now we are coming back to their sex-life. Well, they are having sex, that’s for sure – and they are also creating a new generation of offspring.

When a man and a woman are having sex, it’s usually followed with something – whether it’s than children or something else. In this case, with sport and money, they give birth to commercials and advertisement, which in other terms are money. So money makes money and the girls want to be pretty. And we all like those beautiful girls, don’t we?! If those girls want as to say or wear something, they like (or most likely the money wants), we’ll just do it.

Aeg ja ajalugu

Saksa idealismi saabumisega, suurmeeste, nagu Immanuel Kant ja George Wilhelm Friedrich Hegel eluajal, käsitleti aja ja ajaloo küsimust kõige tõsisemalt. Idee (universaalsest) ajaloost esitaski Kant ühes 1784. aasta essees pealkirjaga „Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis“. Kuigi see kirjutis oli kõigest 16. lehekülge pikk, olid selles määratletud olulised juhised kõikideks edaspidisteks universaalajaloo kirjutamise katseteks.

Oma universaalajaloo kirjutamise projekti Kant lõpetada ei jõudnud. See kohustus jäi tema järglase Hegeli kanda, vaatamata asjaolule, et Hegelil pole kunagi olnud head mainet anglosaksi maailmas, kus teda on süüdistatud Preisi monarhia kaitsmises. Lisaks sellele oli ta ju ka metafüüsik, ja raskesti mõistetav metafüüsik – seega jäädes reaalsusest ja inglastest veelgi kaugemale. Loomulikult ei leidnud tema filosoofia seega ka suuremat tunnustamist.

Hegelile määratles oma projekti kui katset kirjutada universaalset ajalugu, mis kujutaks endast „vaimu ilmumist sedamööda, kuidas ta arendab välja teadmise selle kohta, mis ta potentsiaalselt on“. Hegel käsitleb ajalugu mõistelisena, avaldades seda teadvuse, vabaduse, ratsionaalsuse, vaimu ja riigi mõistetega. Tähtsamateks tuleb siinkohal pidada just teadvuse ja vabaduse põhimõtteid. Hegel leidiski, et universaalse ajaloo arenemist on võimalik mõista kui inimvabaduse võrdsuse kasvamist – ehk siis, universaalne ajalugu pole midagi muud, kui inimese järkjärguline tõus täielikku ratsionaalsusesse ning eneseteadlikusse.

Hegeli versiooni kohaselt iseloomustab ajalugu range sisemine sihipärasus. Ajalugu ei ole kogum erinevaid kogemusfakte, mis osutuvad selleks, mis nad juhtuvad olema, vaid protsess, millel on olemas eesmärk, objekt ja suund. Seega ajalugu on põhiolemuselt seaduspärane ja lõplik. Selle seaduspärasuse (ja lõplikkuse) paljastamine on filosoofia ülesanne.

Hegeli arvates on iga maailmaajaloo sündmus midagi tunduvalt enamat, kui algselt välja paistab. Maailma ajaloo pealispinna all töötavad nähtamatud jõud ja maailmaajalugu ise on nende jõudude väljendus.

Siinkohal on huvitav mõelda, et kuhu siis ükskord välja jõutakse. Kui kaugele areneb ajalugu? Milliseks kujuneb „viimane“ valitsus, ühiskond või ka inimene. Hegel ise leiab ajaloo juba lõppenud olevat (selles lõpupoole). Aga oletame, et Hegel eksis ja eksivad ka teised tänapäeva teadlased, filosoofid. Ütleme, et Fukuyama populariseeritud liberaalse demokraatia võidu käik ei toimu, või siis on ainult ajutiseks nähtuseks – mis siis juhtub? Üks tuntuimaid (ja laiemalt levinud) käsitlusi tulevikust on ilmselt „Tähesõdadest“ tuntud „planetaarne nõukogu“. Samas on see väga sarnane praegusele valitsemisvormile, erinedes ainult oma laiendatud ulatuse poolest. Tõesti, siin on ühtsele seisukohale väga raske jõuda – eks „ajalugu“ peab näitama, kuidas lood on.

Kui nüüd jääb mulje, et Hegel (ja ka Kant) oli esimene filosoof, kes ajaloost kirjutas, siis päris nii see tegelikult pole (ei sära meist keegi üksinda poodiumil). Enne teda püüdsid universaalset ajalugu sõnastada näiteks autorid nagu Fontenelle või Condoret. Küll aga oli Hegel esimene historistlik filosoof, uskudes seega tõe olulisust ajaloolises suhtelisuses.

Hegel väitis, et kogu inimteadvus on piiratud inimest ümbritseva keskkonna konkreetsete sotsiaalsete ja kultuuriliste oludega – ehk aegadega. Näiteks ei olnud mõtlemine minevikus õige mitte absoluutselt või „objektiivselt“, vaid suhteline selle ajaloolise või kultuurilise raami suhtes, milles see inimene elas. Inimajalugu ei tohiks seepärast näha ainult kui eri tsivilisatsioonide ja materiaalsete saavutuste jada, vaid kui eri teadvusvormide jada. Teadvus, see, kuidas inimesed suhtuvad põhjapanevatesse küsimustesse nagu õige ja vale, nende uskumused jumalate kohta ja isegi see, kuidas nad maailma tajuvad, on aja jooksul põhjalikult muutunud. Ja need erinevad perspektiivid olid vastastikku vastuolulised ehk „võltsteadvuse“ vormid, paljastudes ajaloo edasises kulus.

Eelneva põhjal saab mingil määral seletada ka eespool mainitud probleemi sotsiaalse ja poliitilise ajaloo lõpust (arengust). Oma hinnangute andmisel lähtume alati ju teatud taustsüsteemist, nagu füüsikaski kasutatakse mõõtmiste juures suhtelisuse mõistet. Muutused toimuvad vaatleja suhtes, teise keha suhtes või isegi uuritava objekti enda suhtes. Siinkohal võibolla aitakski eelnevaid filosoofilisi probleeme lahendada see sama füüsikast tuntud suhtelisuse mõiste. Kui unustada, et eelnevalt on tuldud anarhiast korrani, türanniatest demokraatiateni oleks vastust ajast ja ajaloost ehk palju lihtsam leida. Kuidas see aga täpsemalt peaks välja nägema, ei saa nüüd ühe kirjatüki põhjal kindlasti ütelda. Taolise küsimuse (esialgu isegi veel hüpoteetilise) lahendamine vajab palju rohkem aega ja mõtlemist.
Puhtalt Hegelist lähtudes, kujutab ajalugu kui protsess endast midagi, mille kaudu väljendub reaalsuse põhiolemus. Ajalugu on nagu hiigelsuur tekst; üksikute lausete lõplik sisu selgub alles suhtes tervikuga, mis oma olemuselt ületab üksikväljendeid.

(Eelnevalt väljapakutud idee oleks justkui selle vastand, mida võiks ju proovida?!)

See tekst - maailmaajalugu - ei ole meelevaldne. Vastupidi, ainuke mõte, mille esitab filosoofia, on see lihtne mõte, et maailma valitseb Mõistus, nii et järelikult on ka maailmaajaloo käik olnud mõistusepärane. Hegel on ratsionalist, kellele reaalsus on olemuselt mõistuspärane, väljendades ennast (maailmaajaloo) Mõistuses.
See vapustav tees on Hegeli filosoofia üks kandvamaid tugesid. Kogu Hegeli süsteem on selle täpsustamine ja põhjendamine.

Me ei saa mõista ühtegi Hegeli keskset ideed, mõistmata tema süsteemi üldiselt. Hegel muudab providentsiaate filosoofiliseks ja räägib “vaimu mõistuslikust ja paratamatust tahtest”, mis “on juhtinud ja juhib maailmas toimuvat”. Maailmaajalugu on protsess, kus Mõistus teeb ennast teadlikuks. “Mõistus on valitsenud ja valitseb maailmas samuti nagu maailmaajaloos.” Nii annab Hegel sellele “piiritule jõule” koha, mis kristlikus providentsis kuulub Jumalale.

Kõiksus ei ole “jumalik”, ja ta ei ole ka selle vastand; ta on mõlemad üheaegselt. Hegel tahab leida ühtsust, tervislikkust ja sünteesi. Hegel liigub uuelaadse ühtsuse poole; see on juhtteema nii Hegeli ajaloofilosoofias kui ka loogikas - see on omane tema filosoofia kõigile olulistele tahkudele.

Nüüd siis ka juba eespool mainitud probleemist „ajaloo lõpu“ üle. Kogu aja ja ajaloo üheks huvitavamaks järelduseks (minu jaoks) oligi see, et on olemas ajaloo lõpp (iseasi, millal ja millises vormis see saabub). Hegel ei uskunud, et ajalooprotsess kestab lõpmatult, vaid lõppeb vabade ühiskondadeni jõudmisega reaalses maailmas. Loomulikult ei tähenda see seda, et sündmused, mis tulenevad inimkonna sündide ja surmade vaheldumisest ühiskonnas, saavad otsa või et faktilistel teadmistel maailma kohta on lagi. Nagu eelnevalt mainitud, kujutas ajalugu Hegeli järgi inimese edenemist ratsionaalsuse ja vabaduse kõrgematele tasanditele ja sellel protsessil oli absoluutse eneseteadvuse saavutamisega seotud loogiline lõpppunkt. Ja seda eneseteadvust, uskus ta, kehastas tema enda filosoofia.

1806. aastal kuulutas Hegel, et ajalugu lõppes Jena-Auerstedti lahinguga – ehk liberaalse riigi võidukäiguga. Loomulikult ei mõelnud ta siin jällegi, et kõikjal oleksid liberaalsed riigid tekkinud või, et kõikjal oleks eneseteadvus saavutatud. Tähtis on siin aga see, et vabaduse ja võrdsuse põhimõtted on avastatud ja rakendatud.
Hegeli spekulatiivset mõtlemist on 20.sajandi analüütilise filosoofia ringkonnad pidanud musternäidiseks kõige segasemast ja võlts-sügavast filosoofiast - paradigmast filosoofiast sellisena, nagu seda ei tohi teha. Siiski ei saa olla kahtlust Hegeli tohutust mõjust hilisemale filosoofiale. Meie sajandil lähtuvad Hegelist näiteks Husserl, Heidegger ja Sartre. Nendest nimedest kasvas välja marksism, fenomenoloogia ja eksistentsialism – ning seda kõik alusele, mille oli rajanud Hegel.

Friday, October 22, 2004

Eesti aastal 2010?

Milline näeb välja Eesti aastal 2010? Kes on eestlane aastal 2010? Kunstnik või ärimees? Seda kõike näeme juba vähem kui kuue aasta pärast. Senikaua ei jää muud üle, kui vaid oletada.

Oleme aastas 2010. Eesti on kuus aastat Euroopa Liitu ja NATOsse kuulunud. Majanduskasv on püsinud stabiilselt 5 protsendi ümbruses. Keskmine palk läheneb 15 000 kroonile (ehk nüüd siis juba 1000 eurole). Inimarengu indeksis oleme tõusnud esimese kümnendisse (10-20). Soodne majanduskeskkond on säilinud. Maksude ühtlustumist pole toimunud. Eraisiku tulumaksu järkjärguline alandamine on viinud üldise maksukoorma Euroopa üheks madalaimaks. Majanduskeskkonna indeksis oleme kindlalt edukaimate riikide hulgas.

Sündmused, mille tulemusena eespool nimetatud areng saavutatakse on esitatud järgnevate teesidena.

Esiteks – uued tehnoloogiad
Teaduspõhine majandus näitab reaalseid tulemusi. Vaatamata esimese, biotehnoloogia, geenitehnoloogia projekti, Eesti Geenifondi, ebaõnnestumisele, on hilisemad ettevõtmised ennast äratasunud. Suurimaks saavutuseks antud vallas on bio- ja nanotehnoloogial põhinevate ravimite edukas väljatöötamine (nn nanorobotid). Algselt vaid eestimaisel kapitalil põhinenud ja suures osas üliõpilastest koosnenud firmadest on saanud välismaiste investorite poolt rahastatavad ettevõtmised. Siiski tuleb mainida, et tarbijateni pole ravimid veel jõudnud (testimine ja arendamine võtab rohkem aega).

Teiseks – telekommunikatsioon (Skype)
Väga huvitavad sündmused on toimunud telekommunikatsiooni valdkonnas. Eestlaste koososalusel valminud netitelefon Skype on muutumas ülemaailmseks standardiks. Kõneminuti tasud on minimaalsed ja kohati puuduvad üleüldse. Kuna Skype idee ja teostuse taga olid suures-osas eestlased, võib arvata, et siinsed telekommi firmad on ühed esimesed, kes tasuta kõneminutit müüma hakkavad.

Kolmandaks - Venemaa
Siinsed töösturid avastavad uuesti Venemaa turu. Kuid nüüd on oluline erinevus varasemate kogemustega. Kui üheksakümnendatel käis tootmine siin ning seejärel eksporditi toodang Venemaale, siis täna, aastal 2010, on olukord vastupidine. Ligi pool tootmisest on viidud Venemaale. Sealne odav tööjõud ja tooraine on piisavaks motiveeringuks tootmise ümberkorraldamisel. Ja muidugi ei tasu unustada ka idanaabrite kordades suuremat turgu, mille ulatus on praktiliselt piiramatu.

Neljandaks - võõrtööjõud
Üheks aspektiks, mida tuleb kindlasti arvestada on võõrtööjõu kaasamine. Majanduse edasise arengu seisukohast on see vältimatu. Teatud valdkondades on juba praegu tööjõust puudus (näiteks ehitus). Immigratsioon tuleb „targalt“ rakendada eesmärkide täitmiseks. Haritud tööjõule ukse avamine mõjub positiivselt kogu ühiskonnale.

Viiendaks – Eesti ettevõtted, mis müüvad aastal 2010
Selle punkti all mainitud ettevõtted võivad olla nimetatud juba eelpool toodud punktides, kuid siiski leian olulise, need veelkord ära tuua.
Aastal 2010 kujunevad edukaks eelkõige järgmistes valdkondades tegutsejad: transiidi firmad, ida turule (Venemaa ja Aasia) orienteeritud firmad, ehitusfirmad (eriti Läti, Leedu, Vene turul tegutsejad), finantssektor (pangad), telekommunikatsioon (Skype, VoiP), haridusasutused (orienteeritud Aasia turule). Pikemalt, miks just need valdkonnad tulevikus edukad on, siinkohal ei peatuks. Lepime sellega, kui lihtsalt ennustusega, teadmisega.

Ükski ennustus ei oleks täiuslik ilma ohtude ülevaateta.
Eesti arengule negatiivset mõju avaldada võivaid sündmusi on mitmeid.


Esiteks – tarbimine
Kui inimestel hakkab natukene paremini minema, siis tavaliselt kaasneb sellega üleliigne optimism. Hinnatakse oma võimalusi üle. Esimese asjana soetatakse endale näiteks EGO või mõni kuu krediitkaart, minnakse poodi ja ostetakse uus teler. Olgugi, et vana veel tegelikult töötas. Seejärel tuleb loomulikult osta „uus“ kasutatud auto ja kui juba nii kaugel, siis jõuab varem või hiljem järg ka maja juurde. Sellisena võib vaadelda üht keskmist Eesti perekonda, ehk pisikeste liialdustega. Tegelikkuses pole probleeme seni, kuni intressid püsivad madalatena ja üldine majanduskeskkond on soodne (see tähendab, kõik, kes soovivad võiad leida sobiva töökoha). Kui aga nüüd intressid tõusevad (ja seda nad kindlasti ka teevad), tekib paljudel perekondadel raskusi laenu tagasimaksmisega. Juba praegu on juhtumeid, kus pank tuleb laenu sisse nõudma, tõstes sellega raskustesse sattunud perekonna lageda taeva alla.

Teiseks – tugev poliitiline suunamuutus
Tõsiseks ohuks Eesti arengule võib saada järsk poliitiline suunamuutus. Taasiseseisvumisaja jooksul on valdavalt valitsevaks poliitiliseks suunaks olnud parempoolsus või siis tsentristlik-parempoolsus. Eesti on läbi teinud väga kiire arengu demokraatia ja nüüdisaegse ühiskonna suunas. Mõningad inimgrupid pole taoliste kiirete muutustega suutnud kaasa minna (ligi veerand Eesti rahvastikust elab statistiliselt vaesuses).
Oletame nüüd, et Euroopa suurlinnu tabavad terroristid rünnakud. Tagajärjed oleksid kohutavad, tuues kaasa määramatult ebastabiilsust. Sellises tingimuses võib kujuneda Eestis olukord, kus majanduskeskkond (või ka sotsiaalne keskkond) halveneb niivõrd, et rahvas muutub rahulolematuks. Toimuvad erakorralised valimised ja võimule saab tugevalt vasakpoolne valitsus. Oht on siin selles, et tõenäoliselt muudaks vasakpoolne valitsus oluliselt seni valitsenud poliitikat, mis võib nullida saavutatud edu.
Tugevalt vasakpoolse valitsuse esilekerkimine tuleb kõne alla ka siis, kui Euroopa Liit peaks liiga tsentraliseerituks muutuma ja selle mõjul rakendataks Eestile vastumeeseid otsuseid.


Kolmandaks – Venemaa
Venemaad tuleb pidada partneriks. Nagu eelpool ütlesin, kujuneb Venemaast Eesti majandusele oluline kasvumootor. Seda kõike aga eeldusel, et sealne poliitiline (ja ka majanduslik) süsteem püsib stabiilne ning muutub veelgi stabiilsemaks. Iseenesest annavad selleks lootust suurriikide ettevõtete kasvavad investeeringud Venemaale ja ka Venemaa püüd saada erinevate organisatsioonide (näiteks WTO) liikmeks. Kuid suhtudes antud küsimusse ajaloolise mäluga, võib siin teatud probleemi näha.

Kindlasti toimuvad mõned mainitud sündmused palju varem, kui ennustatud. Mõned palju hiljem – ja on võimalik, et osa siin ennustatust ei saa kunagi teoks. Ja kindel on see, et päris nii, nagu ennustatakse, tegelikult ei lähe ja tulevik on palju huvitavam, kui keegi arvata oskab.

Punane Kuninganna

Kuulus matemaatik ja veel kuulsam lastekirjanik Lewis Carroll kirjutas 1865. aastal oma tuntuima raamatu „Alice imedemaal“. Seejärel 1872. aastal ilmus teine suurepärane teos „Läbi peegli“. Need mõlemad on kirjutatud unenäomotiividel, justkui tegelikkusega ei oleks vähimatki pistmist.


Teoses „Läbi peegli“ pidi Punane Kuninganna jooksma, nii kiiresti kui suutis, et püsida samas kohas. Nagu jookseks üles eskalaatoril, mis alla läheb. Vaadates ka loomade (inimese) arengut, võib näha sarast käitumist. Lõvid jahivad antiloope, rebased jäneseid. Järk järgult muutuvad antiloobid ja jänesed kiiremaks. Kuid miks?


Vastus on väga lihtne – kiiremad jäävad ellu. Antiloobid ja jänesed, kes suudavad vaenlaste eest põgeneda jäävad ellu. Nad paljunevad, andes oma geenid järglastele edasi. See kõik on ju tore, kuid ei aita neid tegelikult edasi! Sama areng toimub ka lõvide ja rebastega – kiiremad saagi püüdmisel paljunevad. Üheksakümne üheksas generatsioon jäneseid jookseb kiiremini, kui üheksakümne kaheksas, kuid see pole oluline. Võrreldes rebastega on nad ikka samal tasemel, kus seda oli esimene generatsioon.


Samasugust käitumist võib täheldada ka inimeste puhul. Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga, tehakse nädalas ajaliselt mitmeid kordi rohkem tööd. Kuid tegelik kasu arengult puudub. Suhe enda ja konkurendi vahel on jäänud samaks – kui üks suurendab tööpanust, suurendab seda ka teine ja vastupidi. Jällegi tuleb Punane Kuninganna – mida kiiremini jooksed, seda kiiremini teeb seda ka maa jalge all.


Inimestel ja teistel loomadel on siiski suured erinevused. Mis kehtib jäneste (loomade) puhul, ei pruugi kehtida inimestega. Äkki on võimalik panna maa liikuma suunas, kuhu ise jookseme?
Meil (inimestel) on suurepärane võime moodustada liite ning kokkuleppeid – ühendades jõud, suudame asju paremini korraldada. Ühised eesmärgid kaaluvad isiklikud üles. Kui sama suudaks ka rebased ja jänesed, võiksid nad teha midagi palju kasulikumat kui lihtsalt joosta.


Vaadakem midagi hoopis erinevat – vihmametsad. Oleme ühendanud oma jõu, et neid kaitsta. Kulutame oma väärtusliku aega ning vahendeid, kaitsmaks kriitiliselt vähenevaid metsi. Palju enam võiksid puud (vihmametsas) ise ära teha. Kui nad lepiksid kokku, et kasvame ainult 5 meetri kõrguseks ja kulutame ülejäänud aja paljunemisele, saaksid kõik samapalju päikest nagu tavaliselt. Kuid nüüd jääks palju rohkem ressursse (aega), mille abil paljuneda. Jällegi – mida puud ei suuda, suudame meie.

Tihti ei tajuta, kui suured võimalused inimestel võrreldes teistega on. Sageli leiame oma väikeseid Punaseid Kuningannasid. Ehk oleks kasulikum üksteisega võitlemise asemel jõud ühendada – muuta seda maailma paremaks, paremaks neile kes seda tahavad. Ikkagi on see meie oma liivakast, kus mängime – teist ju niipea ei anta.